tusest süttis mehe südames söakuse tuli ja kui mees ei lakanud temas nägemast oma elu eesmärki.
Nõnda peegeldus Oblomovi kiretules ning vilksatavas Cordelia kujus ainult armastuse üks üürike hetk, üks põgus hingus, tema üks hommik, üks tema tujukas ornament. Homme aga, homme helgib juba midagi muud, võib-olla midagi niisama ilusat, kuid ometi midagi muud…
X
Oblomov oli sellises meeleolus, nagu võiks olla inimene, kes on loojuva suvepäikese pilguga ära saatnud ja maitseb nüüd tema hõõguvate jälgede ilu, pööramata silmi ehakumalt, vaatamata selja taha, kust on tulemas öö, mõeldes ainult homse päeva valguse ja soojuse tagasitulekule.
Ta lamas selili sohval ja maitses eilse kohtumise jälgede magusust. „Armastan, armastan, armastan,“ värisesid tal ikka veel kõrvus Olga sõnad, ilusamad kui ta laul; ikka veel paitas teda neiu sügava pilgu soojendav sära. Ta luges selle pilgu mõtet, püüdis selle järgi armastuse suurust määrata ja pidi juba unne vaibuma, kui korraga…
Järgmisel hommikul ärkas Oblomov tusaselt ja kahvatuna, näol unetuse jäljed, otsaesine kortsus; silmis polnud tuld, polnud soove. Uhkus, tegeva inimese ärgas, rõõmus pilk ja teadlik, mõõdukas liigutuste kärmus — kõik oli kadunud.
Loiult jõi ta teed, ei puudutanud ainustki raamatut, ei istunud laua äärde, süütas mõtlikult sigari ja istus sohvale. Varemalt oleks ta niisugusel puhul pikutama heitnud, kuid nüüd oli ta sellest võõrdunud ja tal polnudki himu pehme padja järele; küünarnuki toetas ta ometi sinna, mis viitas endistele kalduvustele.
Ta ilme oli tusane, ajuti ohkas ta, kehitas siis äkki õlgu ja raputas kurvalt pead.
Miski toimis ägedalt tema sisimas, kuid see polnud armastus. Olga kuju oli ta silme ees, kuid see kadus nagu kaugusse, paistis nagu läbi udu, säratuna, võõrana; Oblomov vaatas teda valusal pilgul ja ohkas.
„Ela nii, nagu jumal käsib, aga mitte nii, nagu sa ise tahad, — see on tark elureegel, aga…“
Ta vajus mõttesse.
„Jah, ei tohi nõnda elada, nagu sa ise tahad, — see on selge,“ hakkas temas kõnelema üks pahur ja kangekaelne hääl, „muidu satud vasturääkivuste segadikku, mida ei selgita ühegi inimese mõistus, olgu see ei tea kui sügav ja
239
