kauemaks ajaks — valus. Ma olen alatiseks teada saanud ja mõistnud ning usun, et te armastate mind, ja olen õnnelik, kui te ka enam kunagi ei kordaks, et te mind armastate. Rohkem ja paremini ma armastada ei mõista.“
„Need on nagu… Cordelia sõnad,“ mõtles Oblomov, vaadates kirglikult Olgale silma.
„Kui te sureksite…“ jätkas neiu viivitades, „siis kannaksin ma igavesti leinarüüd ja ei naerataks enam kordagi elus. Kui te hakkate teist armastama — siis ei nea ma teid ega nurise, vaid soovin teile vaikselt õnne… Minule on see armastus sama, mis elu… elu aga…“
Neiu otsis õiget sõna.
„Mis on siis teie arvates elu?“ küsis Oblomov.
„Elu on kohus, kohustus, niisiis on ka armastus kohus: selle oleks mulle nagu jumal saatnud,“ lõpetas Olga silmi taeva poole tõstes, „ja käskinud armastada.“
„Cordelia!“ mõtles Oblomov kuuldavalt. „Ja ta on ainult kahekümne ühe aastane! Ah siis see on teie arvates armastus!“ lisas ta mõtlikult juurde.
„Jah, ja mul leidub vististi jõudu elada ja armastada elu lõpuni…“
„Kes on talle küll selle pähe pannud?“ mõtles Oblomov, peaaegu hardalt neiut silmitsedes. „Ega ometi kogemused, piinad, tuli ja suits pole teda selle lihtsa armastuseni ja elu mõistmiseni viinud?“
„Aga on olemas elav rõõm, on olemas kirg,“ alustas ta.
„Ei tea,“ ütles Olga, „ma pole seda tundnud ja ei tea, mis see on.“
„Oo, kuidas kõik mulle nüüd selgeks saab!“
„Võib-olla saan ka mina seda aja jooksul tunda, võib-olla siis mässavad ka minus samad tormid, mis teis, siis hakkan ma kokku saades samuti teile otsa vaatama ja ei usu hästi, et te ilmsi minu ees seisate… Aga see peaks väga naljakas olema!“ lisas neiu naerdes. „Missugused silmad teil mõnikord on: ma kardan, et ma tante hakkab seda märkama…“
„Milles peitub siis teile armuõnn,“ küsis Oblomov, „kui teil puudub see elav rõõm, mida mina tunnen?…“
„Milles? Näete, milles!“ ütles Olga ning osutas temale, iseendale ja üksildasele paigale nende ümber. „Kas see pole õnn? Kas ma olen varem kunagi nõnda elanud? Enne poleks ma siin puude all veerandit tundigi üksi ilma raamatuta või
236
