Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/232

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

pihta etteheiteid, millesse vahel harva segunes kahetsuse kibedust, eksituse kartust.

Mõnikord, kui Oblomov tahtis haigutama hakata ja avas juba suu, tabas teda kohe neiu üllatunud pilk: sedamaid pani Oblomov suu uuesti kinni, nii et hambad kokku laksatasid. Vähimatki unisuse ilmet Oblomovi näol kiusas neiu taga. Ta ei pärinud ainult, mis Oblomov tegi või teeb, vaid ka seda, mis ta mõtleb teha.

Veel enam kui etteheidetest ärkas Oblomovi erksus, niipea kui ta märkas, et Olga on tema väsimusest ise ka väsinud, muutunud külmaks ja hoolimatuks. Sel juhul sai Oblomov elevuse, elujõu ja aktiivsuse palaviku, ning varjud kadusid ja poolehoiu selge allikas hakkas jälle jõuliselt pulbitsema.

Kuid kõik need mured ei ulatunud siiani armastuse nõiaringist väljapoole; Oblomovi tegevus oli alles eitav: ta ei maganud, ta luges, mõnikord mõtles hakata oma plaani kirjutama, käis ja sõitis palju ringi. Elu edaspidine suund, elu mõte, töö — see püsis alles kavatsustes.

„Mis elu või tegevust see Andrei veel tahab?“ arutles Oblomov pärast lõunat, hoides vägisi silmi pärani, et mitte magama jääda. „Kas see ei ole siis elu? Kas armastus ei ole teenimine? Proovigu seda kord ise! Iga päev — kümme versta maha kõmpida! Eilse öö magasin linnas, viletsas trahteris, täies riides, ainult saapad tõmbasin jalast, Zahhari ka ei olnud — ja seda kõike Olga korralduste täitmiseks!“

Kõige piinlikum oli Oblomovil siis, kui Olga talle mõne erialase küsimuse esitas ja temalt nagu mõnelt professorilt rahuldavat vastust nõudis; seda juhtus sagedasti, ja mitte sugugi Olga pedantlike kalduvuste tõttu, vaid lihtsalt sellepärast, et ta tahtis asjast aru saada. Ajuti unustas ta, mis eesmärk tal Oblomoviga oli, sest küsimus ise kiskus teda kaasa.

„Miks meile seda ei õpetata?“ ütles ta mõtlikult ja pahaselt, kui ta oli teadmisjanuselt kuulanud katkendlikku seletust mõne küsimuse kohta, mida naisterahvale tarvilikuks ei peetud.

Kord nõudis ta Oblomovilt äkki seletust kaksiktähtede kohta: ettevaatamatult oli Oblomov Herschelit nimetanud, ja nüüd pidi ta linna sõitma, raamatu läbi lugema ja Olgale kõik ära rääkima, kuni see rahule jäi.

Teine kord pillas ta paruniga juteldes jällegi ettevaata-


233