oli nüüd teine mõte: nende ja tema vahel oli tekkinud elav kokkukõla. Linnud ei sidistanud ega sädistanud enam lihtsalt niisama, vaid ajasid isekeskis juttu; ja kõik muu kõneles ümberringi, vastas tema enda meeleolule; lill pakatas, ja tema nagu kuulis selle hingamist.
Ka unenägudes ilmnes omamoodi elu: neis elasid mingisugused viirastused, unekujud, kellega ta mõnikord valjusti kõneles… nad jutustasid talle midagi, aga nii segaselt, et ta ei saanud aru; ta püüdis nendega kõnelda, midagi küsida, kuid kõneles samuti arusaadamatult. Ainult Katja rääkis talle hommikuti, et ta olevat öösel jampsinud.
Talle tulid Stolzi ennustused meelde: Stolz oli talle mitmel korral öelnud, et ta ei olevat veel elama hakanudki, ja mõnikord oli Olga seda pahaks pannud, miks teda alles plikaks peetakse, kuigi ta on juba kakskümmend aastat vana. Nüüd mõistis ta, et Stolzil oli tol korral õigus: alles nüüd oli ta elama hakanud.
„Oodake, niipea kui elujõud teie organismis käärima hakkab, lööb ka elu teie ümber kihama, siis näete seda, mille vaatamiseks teie silmad praegu alles pimedad on, kuulete seda, mida te muidu ei kuule: hakkab helisema erkude sümfoonia, te kuulete sfääride muusikat, kuulatate rohu kasvamist. Kannatage, ärge kiirustage, küll see kõik tuleb!“ ennustas Stolz.
See oligi tulnud. „Vististi käärib nüüd elujõud, organism on virgunud…“ kordas neiu sõbra sõnu, kuulatades erksalt tundmatut värinat ning jälgides teraselt ja pelglikult ärkava vastse jõu iga uut eluavaldust.
Ta ei langenud unistuste võimusesse, ei heitnud end lehtede ootamatu habina, öiste viirastuste ja saladusliku sosina meelevalda, kui keegi unes nagu tema kohale kummardus, et talle midagi segast ja arusaamatut kõrva sosistada.
„Närvid!“ kordas ta mõnikord läbi pisarate naeratades, vaevaga hirmust jagu saades ning ärkavate tungide ja karastamata erkude võitlusele vastu pannes. Ta tõusis voodist, jõi klaasi vett, avas akna, lehvitas rätikuga näole tuult ja vabanes unelusest nii unes kui ilmsi.
Oblomovil aga oli hommikul ärgates esimese pildina vaimusilma ees Olga elusuuruses kuju, sirelioks käes. Ka magama uinus ta temale mõeldes; läks jalutama või luges — ikka oli Olga kaasas.
Mõttes rääkis Oblomov temaga vahetpidamata, olgu ööl või päeval. „Avastuste ja leiutiste ajalugu“ täiendas ta pidevalt mõne uue avastusega Olga välimuses või iseloomus,
229
