„Naerge,“ jätkas Oblomov, „aga paraku on see nii!“
Neiu läks vaikides ette ja kõndis, pea kumaras.
„Milleks või kellele ma elan?“ rääkis Oblomov tema järel käies. „Mida peaksin ma otsima, millele suunama oma mõtted ja tahte? Eluõilmed on pudenenud, ainult okkad on järel.“
Nad kõndisid tasahilju; neiu kuulas hajameelselt, murdis mööda minnes sirelioksa ja ulatas Oblomovile.
„Mis see on?“ küsis Oblomov kohkunult.
„Näete ju — oks.“
„Mis oks?“ küsis Oblomov ja vahtis pärani silmil neiule otsa.
„Sirelioks.“
„Ma tean… aga mis ta tähendab?“
„Eluõilmeid ja…“
Oblomov jäi seisma, neiu ka.
„Ja?…“ kordas Oblomov küsivalt.
„Minu pahameelt,“ ütles Olga ning vaatas keskendunud pilgul otse mehele silma, kuna ta naeratus ütles, et ta teab, mis ta teeb.
Läbipaistmatuse pilv tema ümbert oli hajunud. Nüüd oli ta pilk kõnekas ja arusaadav. Ta oleks nagu meelega raamatul teatava lehekülje lahti löönud ja lubanud Oblomovil keelatud kohta lugeda.
„Tähendab, ma võin siis loota…“ ütles Oblomov, äkki rõõmust punastades.
„Kõike! Ainult et…“
Neiu jäi vait.
Oblomovil tuli nagu uus elu sisse. Nüüd ei tundnud neiu omakorda teda ära: ähmane, unine ilme muutus seletatuks, silmad läksid lahti, palgeil mängles puna; mõtted pääsesid liikuma; silmis välkus iha ja tahe. Nüüd luges Olga tema näoilme tummast mängust, et ainsa silmapilguga on Oblomovi elule tekkinud eesmärk.
„Elu, elu avaneb mulle uuesti,“ rääkis Oblomov nagu jampsides, „ma näen teda teie silmis, teie naeratuses, selles oksas, „Casta diva’s“… siin on kõik olemas…“
Neiu raputas pead.
„Ei, mitte kõik… ainult pool.“
„Parem pool.“
„Võib-olla,“ vastas Olga.
„Kus on siis teine pool? Mis on veel peale selle?“
„Otsige!“
„Milleks?“
227
