kult; mõnikord laskis ta oma tunnetel välguna või ootamatu tujuna sähvatada, siis aga keskendus ta äkki jälle ja sulgus enesesse; kuid enamasti ja peamiselt püüdis ta Oblomovit edasi lükata, edasi liikuma panna, sest ta teadis, et Oblomov ei astu ise sammugi, vaid jääb liikumatult sinna paigale, kuhu tema ta seisma jätab.
„Te olite tegevuses?“ küsis neiu, kuna ta ise läbi kanvaatüki midagi välja õmbles.
„Vastaksin, et olin, aga see pagana Zahhar!“ ägas Oblomovi süda rinnas.
„Jah, ma lugesin üht-teist,“ vastas ta hooletul toonil.
„Mida, kas romaani?“ küsis Olga ja vaatas talle otsa, et näha, mis näo ta valetamisel teeb.
„Ei, ma ei loe peaaegu üldse romaane,“ vastas Oblomov rahulikult, „ma lugesin „Avastuste ja leiutiste ajalugu“.“
„Jumalale tänu, et ma täna ühegi lehekülje läbi vaatasin,“ mõtles ta ise.
„Kas vene keeles?“ küsis neiu.
„Ei, inglise keeles.“
„Ah teie loete inglise keelt?“
„Vaevaliselt, aga siiski loen… Kas teie käisite ehk vahepeal linnas?“ küsis Oblomov selleks, et juttu raamatutelt mujale viia.
„Ei käinud, ma olin kogu aeg kodus. Ma teen ikka siin oma tööd, sellel puiesteel.“
„Ah ikka siin?“
„Jah, mulle meeldib see puiestee väga, ma olen teile tänulik, et te seda mulle näitasite: siin ei käi peaaegu keegi…“
„Mina ei näidanud seda teile,“ ütles Oblomov vahele, „mäletate, me saime siin juhtumisi kokku.“
„Jah, õige küll.“
Nad olid tükk aega vait.
„Teil on odraiva ära kadunud?“ küsis Olga ja vaatas Oblomovile otse paremasse silma.
Oblomov punastas.
„Jah, jumal tänatud, ära kadus,“ ütles ta.
„Kui silm kipitama hakkab, niisutage valge viinaga,“ jätkas neiu, „siis odraiva ei tule. Hoidja õpetas mulle seda.“
„Miks ta ikka neist odraivadest räägib?“ mõtles Oblomov.
„Ja õhtust ärge sööge,“ lisas neiu tõsiselt juurde.
„Zahhar!“ kihvatas Oblomovil vihane hüüd kurgus.
„Niipea kui paar korda tublisti õhtust süüa,“ jätkas neiu,
225
