„Mis sa topid oma rumalaid arvamusi vahele?“ noomis Oblomov. „Mis tal ikka võib olla… Kust sina tead, mis mul viga võib olla? Noh, ja mis veel?“
„Küsis, kus te eile lõunat sõite.“
„Ja sina…“
„Ütlesin, et kodu, ja et õhtust sõite ka kodu… „Ah ta sööb siis õhtust ka?“ küsis tema. „Kõigest kaks kanapoega keeras kinni,“ vastasin mina…“
„Toh-man!“ käratas Oblomov.
„Mispärast tohman? On see siis vale või?“ ütles Zahhar. „Ma võin kondidki ette näidata…“
„Tõesti tohman!“ kordas Oblomov. „Noh, ja mis tema ütles?“
„Muigas. Ja küsis siis, et miks nii vähe.“
„Sa oled tohmanite tohman!“ kinnitas Oblomov. „Miks sa veel seda ei rääkinud, et sa mulle särgi pahempidi selga ajad?“
„Ei küsitud, sellepärast ei rääkind,“ vastas Zahhar.
„Mis ta veel küsis?“
„Küsis, mis te päevad otsa teete?“
„Noh, ja sina?“
„Ma ütlesin, et ei tee midagi, muudkui lesib.“
„Ah!“ ütles Oblomov sügava pahameelega ja surus rusikad vastu meelekohti. „Kasi minema!“ lisas ta ähvardavalt. „Kui sa veel julged minu kohta niisuguseid rumalusi rääkida, küll sa siis näed, mis ma sinuga teen! On aga õel tüüp!“
„Mis ma pean siis tegema, vanuigi veel valetama hakkama?“ kaitses end Zahhar.
„Kasi välja!“ kordas Ilja Iljitš.
Sõimamine ei teinud Zahharile midagi, kui ainult isand ei hakkaks „haledaid sõnu“ rääkima.
„Ma ütlesin veel, et te tahate Viiburi poole pääle kolida,“ teatas ta lõpetuseks.
„Mine juba!“ kärgatas Oblomov.
Zahhar läks ja ohkas nii, et kogu eestuba kajas, kuna Oblomov hakkas teed jooma.
Ta jõi tee ära, kringlite ja saiade suurest tagavarast sõi ta aga ainult ühe, kartes jälle Zahhari taktitut keelt. Siis pani ta sigari põlema ja istus laua äärde, avas ühe raamatu, luges ühe lehekülje ja tahtis lehte pöörata, kuid lehed olid lahti lõikamata.
Ta käristas sõrmega lehed lahti: nõnda jäid lehtede servad sakiliseks, kusjuures raamat oli võõras, Stolzi oma, kes
222
