tahate endale? Eile küsisite,“ ütles Anisja, kes mõtles härra meelt lahutada, ja pani kassipoja talle sülle.
Oblomov hakkas kassipoega silitama: kassipojast hoolimata oli igav!
„Zahhar!“ ütles ta.
„Mis te soovite?“ kostis Zahhar loiult vastu.
„Ma kolin vist linna,“ ütles Oblomov.
„Kuskohta? Põle ju korterit.“
„Viiburi linnajakku.“
„Mis mõttega me kolime, ühest suvilast teise?“ vastas Zahhar. „Mis uudis meid sääl ootab? Mihhei Andreitš või?“
„Siin pole mugav…“
„Aga kui veel kolima peab! Issake! Juba siin on rassimist üle jõu; ja mitte ei leia kaht tassi ja põrandaharja üles; kui Mihhei Andreitš põle sinna viind, siis vaata, et ongi kadund.“
Oblomov oli vait. Zahhar läks välja ja tuli varsti tagasi, tirides sumadani ja reisikotti.
„Kuhu see panna? Müüks õige maha või?“ küsis ta, tonksates sumadani jalaga.
„Mine ikka, oled sa arust ära? Ma sõidan ju varsti välismaale,“ ütles Oblomov pahaselt.
„Välismaale?“ kordas Zahhar muiates. „Kas sa kuule, või välismaale!“
„Mis siin imestada on? Sõidan ära, ja rahu majas… Mul on passki juba käes,“ ütles Oblomov.
„Aga kes teil seal saapad jalast ää tõmbab?“ küsis Zahhar pilkavalt. „Mõni tüdruk või? Te jääte sääl ilma minuta jänni.“
Ta muigas jälle, nii et ta põskhabe ja kulmud kahele poole laiali nihkusid.
„Muud sa ei tee kui räägid rumalusi! Mine ja vii see välja!“ vastas Oblomov pahaselt.
Järgmisel päeval enne kella kümmet, niipea kui Oblomov unest ärkas, tõi Zahhar talle teed ja ütles, et ta saanud saiapagari juures preiliga kokku.
„Missuguse preiliga?“ küsis Oblomov.
„Misukesega? Ikka Iljinskite omaga, Olga Sergejevnaga.“
„Noh?“ küsis Oblomov kärsitult.
„Noh, saatis terviseid, küsis, kas olete terve ja mis te teete?“
„Ja mis sina ütlesid?“
„Ütlesin, et terve, jah, ja et mis tal ikke võib olla…“ vastas Zahhar.
221
