Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/218

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

nii… nii… nagu laulavad kõik neiud, kui neid palutakse seltskonnas laulda: innutult. Ta ei pannud laulusse hinge ja kuulajal ei liikunud ainuski närv.

Tegi ta nalja, mängis silmakirjaks, või oli ta pahane? Võimatu oli midagi aimata: ta vaatas lahkelt, rääkis heal meelel, kuid rääkis nõnda, nagu ta lauliski… nagu kõik teised… Mis see ometi tähendas?

Tee pakkumist ootamata võttis Oblomov oma kübara ja jättis jumalaga.

„Tulge sagedamini,“ ütles tädi, „äripäeviti me oleme alati üksi, kui teil ainult igav ei hakka; aga pühapäeviti on meil ikka keegi külas, siis on lõbusam.“

Parun tõusis viisakalt ja kummardas.

Olga noogutas Oblomovile nagu vanale tuttavale, ja kui Oblomov minema hakkas, pöördus ta akna poole ja vahtis välja, kuulates ükskõikselt lahkuja kaugenevaid samme.

Need kaks tundi ja järgnevad kolm-neli päeva, kõige rohkem nädal, avaldasid neiule sügavat mõju, viisid teda tükk maad edasi. Ainult naistel on võime nii ruttu areneda, hingejõudude igakülgset õitsengut saavutada.

Nagu oleks ta elutarkust ammutanud mitte iga päevaga, vaid iga tunniga. Ja iga vähemagi, vaevalt tähelepandava sündmuse või kogemuse silmapilk, mis mehe nina eest linnuna mööda vilksatab, selle tabab neiu seletamatu kiirusega: ta jälgib selle lendu kaugusse, ja lennu sünnitatud kõverjoon jääb kustumatu märgina, näpunäitena, õppetunnina ta mällu.

Seal, kus mees vajaks pealkirjaga märgistatud verstaposti, on neiule küllalt möödasahisevast tuulehingusest, kõrvaga vaevu tabatavast õhupuhangust.

Mispärast, mis põhjusel ilmub neiu näole, mis alles eelmisel nädalal oli nii muretu ja lausa naerma-ajavalt naiivne, äkki tõsise mõtte kurd? Ja mis mõte see on? Millest? Näib, nagu peituks selles mõttes kõik, kogu meeste loogika, teoreetiline ja kogemuslik filosoofia, kogu elusüsteem.

Cousin, kes hiljuti noorukesest tütarlapsest lahkus, tuleb kursuse lõppedes, pagunid õlgadel, tagasi ja tõttab tema juurde, kavatsedes talle jälle õlale patsutada, kätest kinni hoides virru lüüa, mööda toole ja sohvasid karelda… kuid muutub tüdrukule lähemalt näkku vaadates araks, taandub hämmastunult ja taipab, et tema on alles poisike, kuna tütarlapsest on saanud naine!


219