tahtis saavutada. Ta ei aimanud, et süütab tulevärgi; veel vähem aimasid seda Olga ja Oblomov.
Ilja Iljitš istus kombekalt paar tundi tädi seltsis, ilma et ta kordagi jalga üle põlve oleks tõstnud, ning ajas ilusti maast ja ilmast juttu, paaril korral nihutas ta isegi jalapingi osavasti tädi jalgade alla.
Tuli parun, naeratas Oblomovile viisakalt ja surus tal lahkesti kätt.
Oblomov käitus veel kombekamalt ning kõik kolm jäid üksteisega väga rahule.
Toanurka vestlema jäämises või Oblomovi ja Olga ühistes jalutuskäikudes nägi tädi… või õigemini — ta ei näinud neis üldse midagi.
Jalutada mõne noormehega, mõne moealbiga, see on teine asi; tädi poleks ka siis midagi öelnud, oleks aga talle omase taktitundega asjad teisiti seadnud: ta oleks ise nendega kord või paar ühes läinud või oleks mõne teise kolmandaks kaasa saatnud, ja nõnda oleksid jalutuskäigud iseenesest ära jäänud.
Kuid jalutada „musjöö Oblomoviga“, istuda temaga saalinurgas või rõdul… mis sellest siis on? Oblomov on üle kolmekümne: tema ei hakka ometi neiule kärbseid pähe ajama või mine tea mis raamatuid andma… See ei tulnud küll kellelgi mõttesse…
Pealegi oli tädi kuulnud, kuidas Stolz ärasõidu eel Olgale ütles, et ta ei laseks Oblomovit niisama tukkuda, keelaks tal magada, kiusaks teda, sunniks vägisi, saadaks teda üht-teist õiendama — ühesõnaga, kamandaks teda. Tädilgi oli ta palunud Oblomovit silmas pidada, teda sagedasti külla kutsuda, teda jalutama viia, väljasõitudele kaasa võtta ja igatepidi teda liikuma panna, kui ta ei peaks välismaale sõitma.
Olga ei tulnud nähtavale, kuni Oblomov tädi seltsis istus, ning aeg muudkui venis. Oblomov tundis jälle külmade ja kuumade hoogude vaheldumist. Nüüd juba aimas ta Olga muutuse põhjust. See muutus oli talle miskipärast raskem taluda kui eelmine.
Eelmise eksisammu puhul oli tal olnud hirm ja häbi, nüüd aga oli raske ja piinlik, kõle ja nukker tunne rõhus rinda nagu rõske, vihmase ilmaga. Ta oli Olgale märku andnud, et ta aimab neiu armastust, ja see aimus võis ju vale olla. Siis oli see tõepoolest haavamine, mida vaevalt parandada saab. Ja kui ei olnudki vale, siis ometi taktitundetu! Küll on ta ikka narr!
Ta võis minema peletada tunde, mis arglikult koputas
217
