„Ah, ma tante, juba kuuendat korda helekollased, lõpuks saab ometi villand.“
„Noh, võta siis pensée.“
„Aga kuidas need teile meeldivad?“
Tädi silmitseb ja raputab aeglaselt pead.
„Tee, mis tahad, ma chère, aga mina võtaksin sinu asemel küll pensée või helekollased.“
„Ei, ma tante, ma võtan siiski need,“ ütleb Olga leebelt ja võtabki need, mis talle meeldisid.
Olga ei küsinud tädilt nõu nagu autoriteedilt, kelle arvamus on seaduseks, vaid ainult nii, nagu ta oleks seda küsinud ükskõik millise kogenuma inimese käest.
„Ma tante, kas olete seda raamatut lugenud — mis ta on?“ küsis ta.
„Oh, jäledus!“ vastas tädi raamatut eemale lükates; kuid ta ei peitnud seda ära ega teinud midagi, et Olga seda raamatut ei loeks.
Ja Olgal ei tulnud siis ka mõttesse seda raamatut lugema hakata. Kui nad mõlemad kahtlesid, küsiti nõu parun Langwagenilt või Stolzilt, kui see kohal oli, ja raamat loeti läbi või jäeti lugemata nende otsuse kohaselt.
„Ma chère Olga,“ ütles tädi teinekord. „Selle noormehe kohta, kes sulle Zavadskite pool aina tähelepanu osutab, räägiti mulle eile midagi, üht õige rumalat lugu.“
Muud midagi. Tehku Olga pärast, mis ise tahab: rääkigu või ärgu rääkigu selle noormehega.
Oblomovi majjailmumisel ei tekkinud mingeid küsimusi, ei tädi, parun ega Stolz ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Viimane tahtis oma sõpra just niisuguses majas tutvustada, kus ollakse kõiges pisut pedant, kus pole mõeldav peale lõunat väikest uinakut teha, kus pole sünnis isegi jalga üle põlve tõsta ja kus peab olema tipp-topp riides, kus peab meeles pidama, mida sa räägid — ühesõnaga, kus ei tohi tukkuma jääda ega ennast lõdvaks lasta ning kus alati käib elav ja ajakohane jutt.
Peale selle mõtles Stolz, et kui Oblomovi unisesse ellu tuua noor, sümpaatne, arukas, elav ja pisut pilkehimuline naisolend, siis on see niisama hea kui tuua hämarasse tuppa lamp, mis heidab igasse nurka ühtlast valgust, annab mõne pügala sooja juurde ja teeb kogu toa rõõmsamaks.
See oli kõik, mida Stolz oma sõpra Olgale tutvustades
216
