Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/214

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

osalt ka sellest, et kummalgi polnud vähematki põhjust teisiti käituda. Tädil ei tulnud mõttessegi Olgalt midagi niisugust nõuda, mis Olga tahtmistele risti vastu oleks käinud; ja Olgal ei tulnud uneski mõtet tädi soove täitmata jätta või tema nõuannet mitte kuulda võtta.

Ja mispuhul need soovid avaldusid? Rõivaste valikul, soengu tegemisel või näiteks küsimuse puhul, kas minna Prantsuse Teatrisse või Ooperisse.

Olga kuulas sõna just niipalju, kui tädi oma soove avaldas või nõu andis, ja mitte rohkem, ning tädi avaldas oma soove kuivuseni mõõdukalt ja mitte kunagi rohkem, kui tädi õigused seda lubasid.

Vahekord oli nii ilmetu, et võimatu oli kindlaks leha, kas tädil üldse on pretensioone Olga kuulekuse ja erilise õrnuse suhtes või kas Olgale on üldse loomukohane tädi sõna kuulata ja tema vastu erilist õrnust tunda.

Selle-eest võis esimesel pilgul kohe aru saada, kui neid koos nähti, et nad on tädi ja õetütar, mitte aga ema ja laps.

„Ma lähen poodi, kas sa vajad midagi?“ küsib tädi.

„Jah, ma tante, ma pean lilla kleidi ümber vahetama,“ vastab Olga, ja nad sõidavad üheskoos; või: „Ei, ma tante,“ vastab Olga, „ma käisin hiljuti.“

Tädi võtab tal kummastki palgest kahe sõrmega kinni ja suudleb otsaette, kuna Olga annab tädi käele suud, mispeale üks ära sõidab, teine aga koju jääb.

„Võtame siis jälle sellesama suvila?“ ütleb tädi, mitte küsivalt ega kinnitavalt, vaid nagu arutaks ta omaette, suutmata otsusele jõuda.

„Jah, see on väga hea,“ arvab Olga.

Ja võetaksegi sama suvila.

Aga kui Olga ütleb:

„Ah, ma tante, kas see mets ja liiv pole teile veel igavaks läinud? Võiks parem kusagile mujale vaadata.“

„Eks vaatame,“ ütleb tädi.

„Olenka, lähme teatrisse,“ ütleb tädi, „tükk aega juba pasundatakse sellest näidendist.“

„Hea meelega,“ vastab Olga, kuid ilma, et ta püüaks kangesti meeldida või alandlikku meelt ilmutada.

Mõnikord nad isegi vaidlevad pisut.

„Mine ikka, ma chère, ega siis rohelised lindid sulle ei hakka!“ ütleb tädi. „Võta helekollased!“


215