Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/213

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

samuti nagu kõiki teisi: lahkelt ja vastutulelikult, aga ikka rahulikult ja ühteviisi.

Kurjad keeled oleksid heal meelel juhust kasutanud ja teinud vihjeid omaaegsest sõprusest, üheskoos ettevõetud välismaareisist; kuid tädi suhtumises parunisse polnud märgata salajase sümpaatia varjugi, see oleks ometi pidanud välja paistma.

Parun oli seejuures Olga väikese mõisa hooldaja; mõis oli mingi ettevõtte puhul panti pandud, ja pandituks ta jäigi.

Parun protsessis, teiste sõnadega sundis üht ametnikku pabereid kirjutama, luges neid läbi lornjeti, kirjutas neile alla ja saatis sama ametnikuga ametiasutustesse, andes ise samal ajal tutvuste kaudu asjale soovitud käigu. Ta avaldas lootust, et protsess varsti õnnelikult lõpeb. See tegi lõpu kurjadele kuulujuttudele ja parunit harjuti majas nägema kui sugulast.

Parun oli viiekümnenda eluaasta lävel, kuid nägi väga hea välja, ainult et ta värvis vurrusid ja lonkas pisut teist jalga. Ta oli pedantselt viisakas, ei suitsetanud kunagi daamide juuresolekul, ei tõstnud jalga üle põlve ja laitis valjult noori mehi, kes seltskonnas rahumeeli tugitooli seljakile laskusid ning põlved ja saapad nina kõrgusele tõstsid. Parunil olid toaski kindad käes, ainult söögiajaks võttis ta nad ära.

Riides oli ta uusima moe järgi ja nööpaugus kandis ta mitut ordenilinti. Tal oli tõld ja ta hoidis kangesti oma hobuseid: enne tõldaminekut tegi ta kõigepealt tiiru ümber sõiduki, vaatas hobuseriistad üle, kontrollis kapjugi, mõnikord võttis koguni valge rätiku taskust ja tõmbas üle sapsu või selja, et näha, kas hobused on hästi harjatud.

Tuttavaid võttis ta heatahtlikult viisaka naeratusega vastu, võõraid esiotsa külmalt; aga kui võõrast oli talle tutvustatud, sulas külmus samuti naeratuseks ja tutvustatu võis edaspidigi seda naeratust arvestada.

Kõige üle vahetas ta mõtteid: rääkis ühesuguse selge arusaamisega küll voorusest, küll elukallidusest, teadustest ja seltskonnast; oma arvamusi avaldas ta selgetes, korrektsetes lausetes, just nagu ütleks ta mõtteteri üles, mis ammu olemas, mõnda õpperaamatusse kirja pandud ja üldise käsiraamatuna käiku lastud.

Olga vahekord tädiga oli siiani olnud väga lihtne ja rahulik: õrnuses ei läinud nad kunagi üle mõõdukuse piiri, nagu nende vahele ka kunagi pahameele varju ei laskunud.

See tuli osalt Olga tädi Marja Mihhailovna iseloomust,


214