kõik üksnes naise hoolsuse arvele. Aga kord, kui ta kandikul tasse ja klaase viima hakkas ning paar klaasi katki tegi, kusjuures ta harjunud moel kiruma kukkus ja tahtis kandiku kõige täiega maha visata, ja kui Anisja selle tema käest ära võttis, sinna uued klaasid peale pani, lisaks veel suhkrutoosi ja leiva, ning asetas nad kõik niiviisi kandikule, et ükski tass ei liikunud, näitas siis veel mehele, kuidas peab kandiku ühele käele võtma ja teisega seda kinni hoidma, ja kui ta niiviisi toas kaks korda edasi-tagasi käis, kuna ta ise kandikut vasakule ja paremale keeras, ilma et ükski lusikas selle peal oleks liikunud, siis mõistis Zahhar äkki, et Anisja on temast targem.
Ta kiskus naise käest kandiku ära, pillas klaasid puruks ja ei suutnud seda enam kunagi Anisjale andeks anda.
„Näed, nõnda peab hoidma!“ ütles naine selle peale leebelt.
Zahhar vaatas naist nüri kõrkusega, naine aga ainult naeratas.
„Ah sina, vanamoor, soldatieit, või sina tahad targem olla! Kas meil, Oblomovkas, oli siis säärane majapidamine? Kõik oli seal minu õlgadel: teenreid üksi ühes poistega oli viisteistkümmend! Aga teiesuguseid, naistekarja, ei teatud nime järgi ka mitte… Ja sina hakkad siin… Vaata sa!…“
„Ma tahan ju head,“ võttis naine julgust.
„Nonoh!“ kähistas Zahhar ja tegi küünarnukiga Anisja rinna suunas ähvardava liigutuse. „Käi minema, härrastetoast välja — kööki… aja seal oma naisteasju!“
Anisja naeratas ja läks, mees aga vaatas nägu kõrvale keerates vihasel pilgul talle järele.
Zahhari uhkus kannatas ja seepärast kohtles ta naist nii kurjalt. Aga kui Ilja Iljitš mõnda asja küsis ja seda ei olnud või see oli katki, või kui majas üldse mõni pahandus juhtus, nii et Zahhari pea kohale kogunesid kõuepilved ühes „haledate sõnadega“, siis pilgutas Zahhar ikka naisele silma, nooksas peaga härra kabineti poole, näitas veel pöidlagagi ja sosistas käskivalt:
„Mine õige sina, vaata, mis ta tahab!“
Anisja läks ning kõu lahenes lihtsa seletusega. Ja Zahhar soovitas ise härrale, et see kutsuks Anisja, niipea kui Oblomovi suust hakkas „haledaid sõnu“ tulema.
Nõnda oleks Oblomovi eluruumides olnud kõik endiselt räämas, kui poleks olnud Anisjat: tema pidas end juba Oblomovi maja osaks, jagas mehe seotust Ilja Iljitši eluga,
208
