Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/206

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Niipea kui nad hakkasid Anisjaga kahekesi härra ruumides talitama, selgus, et kõik, mis Zahhar tegi, oli rumalasti tehtud. Ükski asi polnud nõnda, nagu olema peab. Viiskümmend viis aastat oli ta siin ilmas liikunud kindlas arvamises, et kõike, mis ta teeb, ei saagi teistmoodi ega paremini teha.

Ja nüüd äkki tegi Anisja Zahharile kahe nädalaga selgeks, et Zahhar ei kõlba kuhugi, kusjuures see oli tehtud nii haavava armulikkusega, nii leebelt, nagu seda tehakse ainult laste või täielike lollpeade puhul: Anisja veel naerataski mehele otsa vaadates.

„Kuule, Zahhar Trofimõtš,“ ütles ta mahedalt, „mis mõttega sa paned esiteks truubi kinni ja siis teed õhuaknad lahti: jahutad toad uuesti ära.“

„Kuidas siis sina teeksid?“ küsis Zahhar naisemehe jõhkral toonil. „Millal neid siis lahti tehakse?“

„Kütmise ajal: tõmbab toa tühjaks, ja siis läheb õhk uuesti soojaks,“ vastas naine vaikselt.

„Ena lolli!“ ütles Zahhar. „Kakskümmend aastat olen nõnda teind, kas ma pean sinu pärast hakkama teisiti tegema…“

Kapis seisid tal ühel riiulil tee, suhkur, sidrun, lauahõbe, samuti saapamääre, harjad ja seep.

Kord tuli ta ja nägi, et seep seisab pesulaual, harjad ja saapamääre köögis aknal, tee ja suhkur aga omaette kummutisahtlis.

„Milleks sa mul siin kõik oma moodi segi oled ajand, mis?“ küsis Zahhar ähvardavalt. „Ma panin meelega kõik ühte kohta kokku, et oleks käepärast, aga sina topid mitmesse kohta laiali?“

„Nii ei hakka seebi lõhn teele külge,“ vastas naine vaguralt.

Teinekord näitas Anisja härra rõivais paari-kolme koiauku ja ütles, et vähemalt kord nädalas peab rõivad tingimata läbi kloppima ja harjama.

„Anna, ma sapsin neid vihaga,“ lõpetas ta lahkelt.

Zahhar kahmas naise käest nii sabakuue kui ka viha ja pani omale kohale tagasi.

Ja kui ta kord harjunud moel hakkas härrat kiruma, et see teda asjata prussakate pärast süüdistab, sest ega tema „põle neid välja mõelnud“, korjas Anisja vaikides riiulitelt teab mis ajast vedelnud leivatükid ja raasukesed ära, pühkis-pesi kapid ja kõik riistad puhtaks — ja prussakad kadusid pea täiesti.

Ikka veel ei saanud Zahhar asjast õieti aru ja pani selle


207