Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/205

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

poole. „Eks sa kuule!“ mõtles ta. „Jälle üks uus hale sõna juurde tulnud! Aga tuleb tuttav ette!“

„Noh, pühi ära, mis sa vahid!“ ütles Oblomov.

„Mis siin pühkida on? Ma täna juba pühkisin korra,“ vastas Zahhar kangekaelselt.

„Kust see tolm siis on tulnud, kui sa pühkisid? Vaata, näe, vaata! Et seda enam ei oleks! Pühi ära!“

„Ma pühkisin,“ kinnitas Zahhar, „egas kümme korda pea pühkima! Tolm tuleb väljast… siin on põllud, suvituskoht: tolmu kui palju!“

„Kuule, Zahhar Trofimõtš,“ ütles Anisja, kes oli nina teise toa ukse vahelt sisse pistnud, „mis mõttega sa pühid enne põrandat ja siis alles laudade pealt: tolm langeb ju jälle tagasi… Sa peaksid kõigepealt…“

„Mis sa tuled õpetama!“ kähistas Zahhar maruvihaselt. „Mine sinna, kus su koht on!“

„Kus seda nähtud on, et enne pühitakse põrand ja siis alles tolm laudade pealt?… Sellepärast härra kurjustabki…“

„Nonoh!“ käratas Zahhar ja sihtis küünarnukiga ähvardavalt Anisja rinda.

Anisja naeratas ja kadus. Oblomov viipas ka Zahharile käega, et see samuti minema läheks. Ise laskis ta pea tikitud padjale, pani käe südamele ja jäi kuulama, kuidas see taob.

„See on ju kahjulik,“ lausus ta endamisi. „Aga mis teha? Kui lähed doktorilt nõu küsima, saadab see ehk Abessiiniasse.“

Seni kui Zahhar ja Anisja veel paaris ei olnud, tegi kumbki oma tööd ja ei seganud teise asjadesse, see tähendab, et Anisja käis turul, talitas köögis ja oli tubade koristamisel ainult üks kord aastas abiks — kui ta põrandaid pesi.

Pärast pulmi oli tal pääs härra eluruumidesse vabam. Ta tuli Zahharile appi ja tubades hakkas kord valitsema; üldse võttis ta nii mõnegi kohustuse mehe käest enda peale, osa vabatahtlikult, osa sellepärast, et Zahhar need talle despootlikult peale sundis.

„Säh, klopi see vaip puhtaks,“ kähistas ta käskivalt, või: „Sa võiksid vaadata, mis seal nurgas vedeleb, ja kõik, mis on ülearu, vii kööki,“ kamandas ta.

See õnnis põli kestis Zahharil umbes kuu aega: toad olid korras, härra ei nurisenud, ei rääkinud „haledaid sõnu“, ja Zahhar ei teinud mitte kui midagi. Aga see õnnis aeg läks mööda, ja seda järgmisel põhjusel.


206