Ümber pööramata ulatas ta tagaspidi mehele käe; Oblomov haaras sellest kinni ja suudles peopesa; tasakesi pigistas käsi suudlevaid huuli, ja järgmisel silmapilgul lipsas neiu klaasuksest sisse, kuna Oblomov rabatuna seisma jäi.
VII
Kaua vahtis ta pärani silmil, ammuli sui Olgale järele, kaua eksis ta pilk üle põõsaste…
Võõrad inimesed läksid mööda, linnud lendasid. Mööduv külanaine küsis, kas ta marju ei taha, — aga kangestus kestis edasi.
Jälle kõndis ta pikkamisi sama alleed mööda ja jõudis nõnda tasakesi poolele teele, kus ta nägi Olga mahapillatud maikellukesi, nägi tema murtud ja pahaselt teele visatud sirelioksa.
„Miks ta seda tegi?“ hakkas Oblomov arutama ja meelde tuletama…
„Loll, loll olen ma!“ ütles ta äkki valjusti, kahmas maikellukesed ja sirelioksa maast ning läks peaaegu joostes edasi. „Ma palusin andeks, aga tema… ah, kas tõesti?… Ah, see on mõte!“
Õnnest särades, nagu „kumaks kuu tal kulmudel“ (vana hoidja sõnad), tuli ta koju, istus sohvanurka ja kirjutas kiiresti suurte tähtedega tolmusele lauale: „Olga“.
„No küll on siin tolmu!“ märkas ta joovastusest ärgates. „Zahhar, Zahhar!“ hüüdis ta tükk aega, sest Zahhar istus kutsaritega juttu ajades põikuulitsa vastas väravas.
„Tule ometi!“ kordas Anisja kurjal sosinal, sikutades meest kuuekäisest. „Härra kutsub ammu!“
„Vaata, Zahhar, mis see on?“ ütles Ilja Iljitš lahkelt ja sõbralikult, sest ta polnud praegu võimeline vihastama. „Ka siin tahad sa samasugust korralagedust luua: tolm, ämblikuvõrgud? Ei, vabanda väga, ma ei luba seda! Niikuinii ei anna Olga Sergejevna mulle hingerahu: ütleb, et mina armastan prahti.“
„Jah, mis neil viga rääkida; neil on viis teenijat,“ tähendas Zahhar ukse poole pöördudes.
„Kuhu sa lähed? Võta kätte ja hakka pühkima: võimatu on siin istudagi, küünarnukki kuhugi toetada… See on ju jõledus… see on… oblomovlus!“
Zahhar põrnitses nägu kõrvale keerates altkulmu isanda
205
