et ma muidu poleks võinud end nõnda unustada… Jah, olgu sellel lõpp, ma ei hakka enam teie laulu kuulama…“
„Jätke need kinnitused, mul pole neid vaja,“ ütles neiu kiiresti. „Mina ise ei laula teile enam!“
„Hea küll, ma olen vait,“ ütles Oblomov, „ainult ärge lahkuge nõnda, jumala pärast, muidu jääb mul kivi südamele…“
Olga aeglustas sammu ja kuulas pinevalt mehe sõnu.
„Kui see on tõsi, et te oleksite nutma hakanud, kui ma poleks teie laulu kuuldes „ah!“ öelnud, siis on ka see tõsi, et kui te nüüd niimoodi ära lähete, ilma et te naerataksite või sõbralikult kätt annaksite, siis jään mina… halastage, Olga Sergejevna! Ma jään haigeks, mul värisevad põlved, ma seisan vaevu jalul…“
„Mispärast?“ küsis neiu kiiresti ja vaatas talle otsa.
„Ei tea,“ vastas Oblomov, „häbi on nüüd juba möödas: mul ei ole oma sõnade pärast häbi… mul on tunne, et nendes…“
Jällegi oleksid nagu sipelgad tal rinnas siblinud; jälle tundus seal midagi liigset; jälle hakkas neiu lahke ja uudishimulik pilk teda kõrvetama. Nii graatsiliselt pöördus ta Oblomovi poole ja ootas nii kannatamatult vastust.
„Mis nendes on?“ küsis Olga kärsitult.
„Ei, ma kardan öelda: te panete jälle pahaks.“
„Öelge!“ ütles Olga käskival toonil.
Oblomov oli vait.
„Noh?“
„Jälle tahaksin ma teid vaadates nutta… Näete, mul pole enesearmastust, ma ei häbene oma südant…“
„Mispärast te nutta tahate?“ küsis Olga ja ta paletel hakkasid hõõguma kaks punast laiku.
„Ikka kuulen ma teie häält… ja tunnen jälle…“
„Mida?“ küsis Olga, ja pisarad ei pitsitanud tal enam kurgus; ta ootas põnevusega.
Nad jõudsid trepi ette.
„Tunnen…“ tahtis Oblomov kõik ruttu ära öelda ja jäi seisma.
Pikkamisi, nagu suure vaevaga, astus Olga trepist üles.
„Tunnen jälle sedasama muusikat… sedasama… meeleliigutust… sedasama… andke andeks, andke andeks — jumala pärast, ma ei saa enesest jagu…“
„Musjöö Oblomov,“ alustas Olga karmilt; siis korraga valgustas naeratus tema nägu, „ma ei ole pahane, ma annan andeks,“ lisas ta leebelt, „ainult et edaspidi…“
204
