Oblomov andis Olgale mõned maikellukesed.
„Aga kas te reseedat armastate?“ küsis Olga.
„Ei: liiga tugev lõhn; reseedat ega roose ma ei armasta. Ma ei armasta üldse lilli; aasal veel, aga toas… kui palju tüli… prahti…“
„Teile meeldib, et tuba oleks puhas?“ küsis neiu, Oblomovile kelmikalt otsa vaadates. „Te ei salli prahti?“
„Jah, aga mul on niisugune teener…“ pomises Oblomov. „Oh, kui õel!“ mõtles ta seejuures endamisi.
„Kas te sõidate otse Pariisi?“ küsis neiu.
„Jah, Stolz ootab mind juba ammu.“
„Viige talle mu kiri kätte, ma kirjutan valmis,“ ütles neiu.
„Andke ta siis veel täna minu kätte; homme ma kolin linna.“
„Homme?“ küsis Olga. „Miks nii ruttu? Nagu ajaks teid keegi taga!“
„Ajabki…“
„Kes siis?“
„Häbi…“ sosistas Oblomov.
„Häbi!“ kordas Olga masinlikult. — „Nüüd ma siis ütlen talle: musjöö Oblomov, ma poleks tõesti uskunud, et teie…“
„Jah, Olga Sergejevna,“ ütles Oblomov lõpuks endast võitu saades, „te vististi imestate… olete pahane…“
„Noh, nüüd on paras aeg… õige silmapilk,“ mõtles neiu. Ta süda peksis tugevasti. „Ei suuda, jumal küll!“
Oblomov püüdis Olgale näkku vaadata, et teada saada, mis ta mõtleb, kuid neiu nuusutas sirelit ja maikellukesi ega teadnud isegi, mis ta mõtleb… mis ütleb või mis teeb.
„Ah, Sonetška oskaks kohe midagi välja mõelda, aga mina olen nii rumal — ei oska… küll on piin!“ mõtles Olga.
„Ma olen selle sootuks unustanud…“ ütles ta
„Uskuge mind, see tuli tahtmatult… ma ei suutnud end valitseda,“ hakkas Oblomov julgust saades seletama. „Kui ka pikne oleks sel hetkel kärgatanud või kivi oleks mulle pähe kukkunud, ma oleksin ikkagi öelnud. Mingi jõuga poleks seda saanud tagasi hoida… Jumala pärast, ärge mõelge, et ma tahtsin .. Mõni minut hiljem oleksin ma teab mida andnud, et ettevaatamatut sõna olematuks teha…“
Neiu kõndis longus päi ja nuusutas lilli.
„Unustage see,“ jätkas Oblomov, „unustage ära, seda enam, et see pole tõsi…“
„Pole tõsi?“ kordas Olga, ajas end äkki sirgu ja pillas lilled käest.
202
