nud?… Nõnda ütles Sonetška masurka ajal ühele lipnikule, ehk ta küll ise kõigest väest püüdis noormehe pead segi ajada.
„Mis jultumus see oli?“ küsis neiu endalt. „Kui ta tõepoolest seda tundis, miks ei pidanud ta siis seda ütlema?… Ainult et nii äkki, alles me saime tuttavaks… Keegi teine poleks seda öelnud, kui ta on naist alles paar-kolm korda näinud; ja keegi poleks ka nii ruttu armastama hakanud. Seda võis ainult Oblomov…“
Kuid neiu mäletas kuulnud ja lugenud olevat, et armastus tuleb mõnikord väga äkki.
„Ja temal oli see ka meeleliigutus, ekstaas; nüüd ei näita ta nägugi: tal on häbi; nii et see polnud jultumus. Aga kes on süüdi?“ mõlgutas ta edasi. „Muidugi Andrei Ivanõtš, sest tema sundis mind laulma.“
Kuid Oblomov ei tahtnud ju alguses kuulata ja temal, Olgal, oli paha meel, aga ta… püüdis kõigest väest… Olga punastas tugevasti — jah, ta oli tõepoolest püüdnud kõigest väest Oblomovi südant liigutada.
Stolz oli Oblomovi kohta öelnud, et ta olevat apaatne, et teda ei liiguta enam miski, temas on kõik juba kustunud… Ja Olga tahtis siis näha, kas Oblomovis on tõesti kõik kustunud, ja ta laulis, laulis… nii, nagu ta enne kunagi polnud laulnud…
„Mu jumal! Mina olengi süüdi: ma palun temalt andeks… Aga mida?“ küsis ta kohe. „Mis ma talle ütlen? Musjöö Oblomov, mina olen süüdi, mina avatlesin… Oh, mis häbi! See pole tõsi!“ ütles ta ägestudes ja jalga vastu maad lüües. „Kuidas võib nii mõelda!… Kas ma siis teadsin, mis sellest tuleb?… Aga kui seda poleks olnud, kui see sõna poleks tal suust lipsatanud… mis siis?“ küsis ta. „Ei tea,“ mõtles ta.
Sellest päevast peale on nii imelik tundmus rinnas… vististi on see suur solvumus… isegi kuumad hood käivad, palgeil hõõgub kaks tillukest punast laiku…
„Ärritus… väike palavik,“ ütles arst.
„Millega see Oblomov küll valmis sai! Oo, talle peab õpetust andma, et see edaspidi enam ei korduks! Palun, et ma tante teda enam vastu ei võtaks: mees ei tohi end unustada… Kuidas ta ometi julges!“ mõtles Olga puiestikus jalutades; ta silmad kiiskasid…
Äkki kuulis ta kedagi tulevat.
„Keegi tuleb,“ mõtles ka Oblomov.
200
