Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/198

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

seda taevast saadetud kohustuseks. Mõttes oli ta Oblomovi oma sekretäriks, oma raamatukoguhoidjaks määranud.

Ja korraga pidi see kõik lõppema! Neiu ei teadnud, millise hoiaku ta peab nüüd võtma, ja vaikis seepärast, kui ta Oblomovit kohtas.

Oblomov seevastu piinles mõtte käes, et ta on Olgat kohutanud või haavanud, ja ootas välkuvaid pilke, külma valjust; ta värises neiut nähes, hiilis tema eest kõrvale.

Vahepeal oli ta just suvemajja kolinud, ja kolm päeva käis ta üksi mättalt mättale hüpates üle soo metsas või külas, kus ta lihtsalt niisama mõne talu väravas istus, vaadates, kuidas lapsed ja vasikad jooksevad ning pardid tiigis lobistavad.

Suvemaja lähedal oli järv ja hiigelsuur park; Oblomov kartis sinna minna, sest seal oleks ta võinud Olgat kohata.

„Et ma ka sõnasabast kinni ei saanud!“ mõtles ta, ilma et ta oleks endalt küsinudki, kas öeldud sõnades peitus tõde või avaldus neis ainult muusika silmapilgumõju.

Piinlikkus, häbi, või nagu tema ise ütles, „pahateo tunne“, mida ta oma sõnadega oli sünnitanud, ei lasknud tal endale aru anda, mis palang see oli ja mida Olga talle üldse tähendas. Ta ei analüüsinud, mis on tema südames uut ja liigset — mis on see tomp, mida enne ei olnud. Kõik tema tunded valgusid kokku üheks suureks häbitombuks.

Kui aga neiu kuju korraks tema silmade ette kerkis, siis asus sinna ka teine kuju — tema unistatud rahu kehastus, eluõnn: see paleus oli täpselt Olga. Mõlemad kujud kattusid ja sulasid ühte.

„Ah, mis ma küll tegin!“ ütles Oblomov. „Hävitasin kõik! Jumalale tänu, et Stolz ära sõitis: Olga ei saanud temale rääkida, muidu poe kas või maa alla! Armastus, pisarad — kus see siis minule kõlbab? Ka Olga tädi ei saada sõna, ei kutsu enam enda poole, vististi on temalegi räägitud… Jumal küll!…“

Nõnda mõtles ta, vargsi parki, selle äärmisele puiesteele kõndides.

Olga ainukeseks mureks oli, mismoodi ta Oblomoviga kohtub ja kuidas tuleb sellest sündmusest mööda minna: kas vaikimisega, nagu poleks midagi juhtunud, või peab Oblomovile siiski midagi ütlema?

Ja mida peab ütlema? Kas teha vali nägu, vaadata talle uhkelt otsa või üldse mitte vaadata, öelda ainult kõrgilt ja külmalt, el tema küll niisugust käitumist ei oodanud, sest kelleks teda õige peetakse, et julgetakse olla nii jultu-


199