Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/195

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

pilk tabas Oblomovi tungiva pilgu: see oli liikumatu, peaaegu meeletu; see polnudki enam Oblomovi, vaid kire pilk.

Olga mõistis, et see sõna oli Oblomovil tahtmatult suust lipsanud, et tal polnud võimu seda tagasi hoida ja et see oli — tõde.

Oblomov toibus äkki, võttis kübara ja põgenes ümber vaatamata toast. Seekord ei saatnud Olga teda uudishimulikul pilgul, ta seisis kaua liikumatult nagu raidkuju klaveri ees ja vahtis üksisilmi maha; ainult ta rind tõusis ja vajus tormiliselt…


VI

Laisas poosis laisalt lebamise, tuima tukkumise ja hingepalangute vahel oli Oblomov unistanud naisest, eeskätt ikka nagu abikaasast, mõnikord ka nagu armukesest.

Unistustes hõljus ta ees pika, saleda naise kuju, käed rahulikult rinnal vaheliti, pilk tasane, kuid uhke, kord istumas puhkeasendis väätkasvude keskel puiestikus, kord astumas kergel kõnnakul mööda vaipa või liivast alleed, piht painduv, peahoiak graatsiline, näoilme unistav: see oli paleus, kehastunud elu, täis võluvat hellust ja pühalikku rahu, nagu rahu ise.

Algul nägi Oblomov teda lilletatuna ja pika looriga altari ees, siis abieluvoodi peatsis häbelikult mahalöödud silmil, viimaks — emana hulga laste keskel.

Oblomovi unistuses oli tema huultel kiretu naeratus ja silmi ei looritanud himukus; naeratuses avaldus sümpaatia talle, oma mehele, ning heatahtlikkus kõigile teistele; pilk hellitas ainult teda ja oli häbelik või koguni vali kõigi teiste suhtes.

Kunagi ei tahtnud ta kujutleda naist värisemas, kuulda palavaid soove, näha ootamatuid pisaraid, raugust, jõuetust ja seejärel pöörast rõõmutuhinat. Pole vaja ei kuud ega nukrust. Naine ei pea äkki kahvatama ega minestama, ei pea tundma vapustavaid hingetorme…

„Niisugustel naistel on armukesed,“ arutles ta, „ja nendega on palju muret: arstid, tervisveed ja lõpmata palju kõiksugu tujusid. Ei saa rahulikult magamagi jääda!“

Uhkelt häbeliku ja rahuliku sõbranna kõrval magab mees muretult. Ta uinub kindla teadmisega, et leiab ärgates sellesama tasase ja sümpaatiat kiirgava pilgu eest. Ka paarikümne aasta pärast vastaks neist silmist tema soojale pilgule sama tasane, vaikselt vilkuv sümpaatiakiir. Ja nõnda kuni hauani.

„Eks ole lõpuks iga mehe ja naise salajaseks eesmärgiks


196