Ja ta kadus.
„Kümnesse kohta ühe päevaga — vaeseke!“ mõtles Oblomov. „Ja see on elu!“ Ta kehitas tublisti õlgu. „Mis jääb inimesest nõnda järele? Milleks ta küll ennast nõnda killustab ja pillab? Muidugi, pole ju halb korra teatris käia ja mõnesse Liidiasse armuda… ta on ju kenakene! Maal temaga lilli noppida ja paadiga sõita — hea küll; aga mitte ühe päevaga kümnesse kohta joosta — vaeseke!“ lõpetas ta ja keeras end selili, tundes head meelt, et temal puuduvad niisugused tühised soovid ja ideed, et tema ei kola ühest kohast teise, vaid lebab siin paigal ning hoiab alal oma inimliku väärikuse ja rahu.
Uus kellahelin katkestas tema mõtiskluse.
Sisse astus uus külaline.
See oli tumerohelise sabakuuega härra; kuuel olid vapiga nööbid, härral siledaks aetud lõug, ühetasaselt nägu raamiv tume põskhabe, väsinud, kuid rahulikult iseteadev pilk, tublisti kurnatud nägu ja mõtlik naeratus.
„Tere, Sudbinski!“ ütles Oblomov rõõmsalt. „Said suure surmaga kord ka vana ametivenna poole! Ära tule, ära tule ligi! Sa õhkad külma!“
„Tere, Ilja Iljitš! Ammu kibelesin tulema,“ ütles külaline, „aga sa tead ju, missugune põrgulik töö meil on! Näed, terve kohvritäie pabereid viin aruandmiseks; ja praegugi, kui seal peaks midagi nõutama, kihutab käskjalg minu käsul siia. Mitte silmapilkugi pole enese päralt!“
„Sa alles lähed teenistusse? Miks nii hilja?“ küsis Oblomov. „Sa läksid muidu ju kella kümneks…“
„Läksin küll; aga nüüd on teine lugu: nüüd ma sõidan kella kaheteistkümneks.“
Sõitmist rõhutas ta eriti tugevasti.
„Ahaa! Hakkan taipama!“ ütles Oblomov. „Osakonnaülem! Kas kaua juba?“
Sudbinski nikutas tähendusrikkalt pead.
„Lihavõttest saati,“ ütles ta. „Aga koledal kombel on tööd! Kella kaheksast kaheteistkümneni kodus, kaheteistkümnest viieni kantseleis, peale selle teen veel õhtul tööd. Pole enam inimeste hulka saanudki!“
„Hm! Osakonnaülem, või nii!“ ütles Oblomov. „Soovin õnne! Vaata siis! Kord olime ühe kantselei ametnikud. Tuleval aastal kargad ehk juba riiginõunikuks.“
20