„Laisk?“ vastas neiu pisut kelmikalt. „On see võimalik? Mees, ja laisk — ma ei saa sellest aru.“
„Mis siin aru saada?“ mõtles Oblomov. „See on ju lihtne.“
„Enamasti istun ma kodus, seepärast Andrei mõtlebki, et mina…“
„Aga te vist kirjutate palju… või loete,“ ütles Olga. „Olete ehk lugenud…“
Ta vaatas üpris teraselt Oblomovile otsa.
„Ei ole lugenud,“ lipsas Oblomovil üle huulte suurest hirmust, et neiu teda eksamineerima hakkab.
„Mida?“ küsis Olga naerma hakates. Ka Oblomov hakkas naerma…
„Ma mõtlesin, et te tahate mõnd romaani küsida: neid ma ei loe.“
„Ei tabanud märki; ma tahtsin reisikirjeldusi küsida…“
Oblomov vaatas teraselt neiule näkku: naeris kogu nägu, ainult huuled mitte…
„Oo! Ta on ju… temaga peab ettevaatlik olema…“ mõtles Oblomov.
„Mida te siis loete?“ küsis Olga uudishimulikult.
„Ma armastan tõepoolest rohkem reisikirjeldusi…“
„Aafrikast?“ küsis neiu kelmikalt ja vaikselt.
Oblomov punastas, aimates, ja üsna õigesti, et neiul on täpselt teada, mida ta loeb ja veel kuidas ta loeb.
„Olete ehk muusikamees?“ küsis Olga, et Oblomovit kimbatusest päästa.
Just siis astus Stolz nende juurde.
„Ilja! Ma rääkisin Olga Sergejevnale, et sa armastad kirglikult muusikat, palusin tal midagi laulda… „Casta diva’t“.“
„Milleks sa minu peale tühja juttu räägid?“ vastas Oblomov. „Ma ei armasta muusikat sugugi kirglikult…“
„Kas sa näe!“ ütles Stolz vahele. „Või tema tunneb end solvatuna! Mina tutvustan teda kui korralikku inimest, aga tema katsub kohe pettumust valmistada!“
„Ma hoidun ainult asjaarmastaja osast: see on kahtlane ja raske roll.“
„Missugune muusika teile meeldib?“ küsis Olga.
„Selle peale on raske vastata. Igasugune! Mõnikord kuulan heal meelel kähisevat leierkastigi, kui ta mängib mõnda meeldejäänud viisi, teinekord lahkun poole pealt ooperist, teinekord liigutab mind ka Meyerbeer, isegi laul lodjalt; oleneb meeleolust! Sealsamas topid Mozartigi eest kõrvad kinni…“
„Siis te armastate tõepoolest muusikat.“
188
