tusväärsemad noormehed talle otsa vaadates sõnakehvaks, sest nad ei teadnud, mida või kuidas rääkida…
Ühed pidasid teda lihtsameelseks, piiratuks, pealiskaudseks, sest ta ei pildunud aina tarku mõtteteri elu ja armastuse kohta, tema suust ei tulnud nobedaid, ootamatuid ja julgeid vastuseid ega kusagilt loetud või kuuldud arvamusi muusikast ja kirjandusest: ta rääkis vähe ja siis ka omaenese tähtsusetuid arvamusi — ning targad ja tragid kavalerid hoidusid temast eemale, kuna pelglikud seevastu pidasid teda liiga targaks. Ainult Stolz lobises temaga vahetpidamata ja ajas teda naerma.
Ta armastas muusikat, kuid enamasti laulis ta teiste eest salaja, kas Stolzile või mõnele kodukooli sõbrannale, ja Stolzi arvates laulis ta paremini kui ükski lauljanna.
Niipea kui Stolz Olga kõrvale istus, kostis toas peagi naer, mis oli nii kõlav, nii südamlik ja nakkav, et ükskõik kes seda kuulis, pidi tingimata kaasa naerma, põhjust teadmatagi.
Kuid mitte kogu aeg ei ajanud Stolz Olgat naerma: poole tunni pärast kuulas neiu teda uudishimuliku näoga ja pööras kahekordselt uudishimuliku pilgu Oblomovi poole; Oblomov aga oleks nende pilkude all tahtnud maa alla vajuda.
„Mis nad küll minust räägivad?“ mõtles ta, kiigates ärevalt nende poole. Ta tahtis juba ära minna, kuid Olga tädi kutsus ta lauda ja pani enda kõrvale istuma, niisiis kõigi pilkude risttule alla.
Pelglikult pöördus Oblomov Stolzi poole, kuid Stolzi polnud enam näha; siis vilksas ta Olga poole vaadata ja tabas endiselt uudishimuliku, ainitise pilgu.
„Muudkui vahib,“ mõtles Oblomov ja piilus kohmetult oma ülikonda.
Ta pühkis isegi rätikuga nagu, arvates, et ehk on nina määrdunud, puudutas kaelasidet, et ehk on see lahti läinud, seda juhtus mõnikord; aga ei, kõik näis korras olevat; mis ta küll vahib!
Kuid siis andis teener Oblomovile tassi teed ning pakkus kringleid. Oblomov tahtis kohmetusest võitu saada ja sundimatu olla, kahmis aga selles sundimatuses endale nii suure lasu kuivikuid, biskviite ja kringleid ette, et tema kõrval istuv väike tüdruk naerma hakkas. Teised vaatasid uudishimulikult ettevõetud lasu.
„Jumal küll, ja tema vaatab ka!“ mõtles Oblomov. „Mis ma selle lasuga ometi teen?“
184
