„Homme hakkame välispassi nõutama ja siis reisi vastu sättima… Ma ei anna sulle rahu, kas kuuled, Ilja?“
„Sul ikka homme ja homme!“ nurises Oblomov, kes nüüd nagu pilvist maha sadas.
„Ah sina ei tahaks seda „homse varna visata, mida saab täna teha“? Või kohe nii kärsitu! Täna on hilja…“ ütles Stolz, „aga kahe nädala pärast oleme juba teab kus maal.“
„No kuule, vennas, kahe nädala pärast, heldene aeg, nii äkki siis?“ ütles Oblomov. „Enne peab kõik hästi läbi mõtlema ja ette valmistama… Reisivankri peaks tellima… kolme kuu pärast ehk…“
„Leidsid asja… reisivanker! Piirini sõidame posthobustega või siis laevaga Lüübekisse, kuidas hõlpsamini saab; ja seal on juba mitmes paigas raudteed.“
„Aga korter, ja Zahhar, ja Oblomovka? See kõik tahab ju ometi korraldada?“ kaitses end Oblomov.
„Oblomovlus, oblomovlus!“ ütles Stolz naerdes, võttis küünla, soovis Oblomovile head ööd ja läks magama. „Kas nüüd või mitte kunagi — pea meeles!“ lisas ta veel lävelt Oblomovi poole pöördudes ja kadus siis ukse taha.
V
„Kas nüüd või mitte kunagi!“ tulid Oblomovile kohe hommikul ärgates Stolzi halastamatud sõnad meelde.
Ta tõusis voodist, kõndis paar ringi mööda tuba, heitis pilgu võõrastetuppa: Stolz istus seal ja kirjutas.
„Zahhar!“ hüüdis Oblomov.
Et mingit ahjult allahüppamise prantsatust — Zahhar ei tulnud: Stolz oli saatnud ta posti viima.
Oblomov läks istus oma tolmunud laua äärde, võttis sule ja kastis tindipotti, kuid tinti ei olnud; otsis paberit — ka seda ei olnud.
Ta jäi mõttesse ja hakkas masinlikult sõrmega tolmu sisse kirjutama, siis vaatas, mis välja tuli: „Oblomovlus,“ luges ta.
Ruttu pühkis ta kirja käisega maha. Seda sõna oli ta öösel uneski näinud, see oli tulitähtedega seinale kirjutatud nagu meneteekel Belsatsari peol.
Zahhar tuli koju, ja leides oma imestuseks Oblomovi juba jalul olevat, vaatas ta segasel pilgul isandale otsa. Sellest töntsilt imestavast pilgust võis lugeda: „Oblomovlus!“
„Üksainus sõna,“ mõtles Ilja Iljitš, „aga kui… salvav!“
179
