etteheiteid üle su huulte. Ma tean, ma saan väga hästi aru, aga mul pole tahtejõudu, ma ei jaksa. Anna mulle osa oma tahtest ja mõistusest ning vii mind, kuhu tahad. Sinuga tulen ma ehk kaasa, aga üksi ma paigast ei liigu. Sul on õigus: kas nüüd või mitte kunagi! Aasta pärast on juba hilja!“
„Oled see tõesti sina, Ilja?“ küsis Andrei. „Ma mäletan sind kõhna, elava poisina, kui sa iga päev Pretšistenka ja Kudrino vahet käisid; seal aiakeses… ega sa pole veel neid kahte õde unustanud? Mäletad sa Rousseau’d, Schillerit, Goethet ja Byronit, mida sa neile koju kätte viisid, ja võtsid neilt ära Genlisi ja Cottini romaanid… suurustasid nende ees, tahtsid nende maitset parandada.“
Oblomov kargas asemelt üles.
„Ah see on sul ka meeles, Andrei? Jah, muidugi! Ma unistasin nendega koos, sosistasin tulevikuõnnest, tegin plaane, hellitasin mõtteid… ja tundeid, sinu eest salaja, et sa mind ei naeraks. Sinnapaika suri see kõik ja pole enam kunagi kordunud! Ja kuhu see kõik jäi, miks ta kustus? Ma ei mõista! Mu elus pole ju torme ega vapustusi olnud; ma pole midagi kaotanud, mingi koorem ei vaeva mu südametunnistust: see on puhas nagu klaas; ükski valus hoop pole mu enesearmastust tapnud, ja ometi on kõik kadunud, jumal teab, miks!“
Ta ohkas.
„Tead, Andrei, minu elus pole kunagi mingit leeki, ei päästvat ega purustavat, loitma löönud. Mu elu pole olnud hommiku sarnane, kus kord-korralt puhkevad kõik värvid, pole olnud tuli, mis heleneb pärast päevaks, nagu see on olnud kõigil teistel, mis leegitseb palavalt, pannes keskpäeva säras kõik elama ja liikuma, et siis ikka vaiksemaks ja kahvatumaks muutuda, kuni õhtuks kõik loomulikult vaibub ja kustub. Ei, minu elu algaski kustumisega. See on imelik, aga nii see on! Esimesest teadvuse silmapilgust tundsin ma, et ma kustun. Hakkasin kustuma kantseleis pabereid kirjutades: kustusin raamatutõdesid lugedes, millega ma ei osanud elus midagi peale hakata; kustusin sõprade seltsis, kuulates nende arutlusi, keelepeksu, mõnamist, nende külma, tigedat loba ja räuskamist ning nähes nende sõprust, mida püüti mõttetult, ilma mingit sümpaatiat tundmata kooskäimistega alal hoida; kustusin ja raiskasin end Miina pärast: kulutasin tema peale üle poole oma sissetulekust, uskudes, et armastan teda; kustusin igava ja laisa lonkimisega Nevski pros-
177
