Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/17

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

pidid tulema balletiõhtud, elavad pildid. Hakkate ka sinna käima?“

„Ei, ma arvan, et ei hakka…“

„Ah, milline maja! Tänavu talvel ei olnud kesknädalati kunagi alla viiekümne inimese, aga mõnikord tuli neid saja ringis kokku…“

„Jumal küll! Seal pidi siis põrguigav olema!“

„Kuidas nii? Igav? Mida rohkem rahvast, seda lõbusam! Ka Liidia käis seal, ma ei pannud teda siis tähele, aga äkki…

Ma asjata küll unustada püüan
ja kirge tahan võita vaimuga…“

laulis ta ja istus kogemata tugitooli, kust ta aga kohe üles kargas ja hakkas rõivastelt tolmu pühkima.

„On teil aga igal pool tolmu!“ ütles ta.

„Zahhari süü,“ kaebas Oblomov.

„Noh, ma pean minema — Miša lillekimbuks kameeliaid tooma,“ ütles Volkov. „Au revoir.“

„Tulge õhtul teed jooma, pärast balletti: jutustate, mis seal kõik oli,“ kutsus Oblomov.

„Ei saa, ma lubasin Mussinskite poole minna: täna on nende päev. Tulge ka! Tahate, ma tutvustan teid?“

„Ei, mis seal teha on?“

„Mussinskite juures? Armas aeg, seal käib ju pool linna koos. Mis seal teha on! See on niisugune maja, kus kõigest räägitakse…“

„Sellepärast ongi igav, et kõigest,“ ütles Oblomov.

„Noh, minge siis Mezdrovide poole,“ ütles Volkov vahele, „seal ei kõnelda muust kui ainult kunstist; seal on ainus jutt: Veneetsia kool, Beethoven, Bach, Leonardo da Vinci…“

„Alati üks ja sama, kui igav! Küllap nad on pedandid,“ arvas Oblomov haigutades.

„Teie tahtmist ei saa! On siis vähe perekondi, kuhu minna? Nüüd on kõigil võõrustamispäevad: Savinovid pakuvad neljapäeviti lõunat, Maklašinid reedeti, Vjaznikovid pühapäeviti, vürst Tjumenev kolmapäeviti. Mul on kõik päevad kinni!“ lõpetas Volkov säravi silmi.

„Ja teie viitsite päevast päeva nõnda ringi lasta?“

„Viitsite! — Mis seal viitsida? Väga lõbus on!“ ütles Vol-


18