Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/167

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kokku, kostitavad üksteist: ei lahkust, ei südamlikkust ega vastastikust sümpaatiat! Käiakse lõunal või piduõhtul nagu ametis, külmalt, rõõmu tundmata, ainult selleks, et oma koka või saaliga uhkustada ja salamahti üksteise üle naerda, üksteisele jalga ette panna. Tunaeile ei teadnud ma, kuhu lõunalauas silmi panna, roni või laua alla, kui hakati äraolijaid tükkideks kiskuma: üks on rumal, teine alatu, kolmas varas, neljas naeruväärne! Täielik puretamine! Rääkides vahitakse üksteisele silma niisuguse näoga, et „astu ainult uksest välja, ja kohe tehakse sinuga samuti“. Mistarvis nad üldse kokku tulevad, kui nad on nii sallimatud? Mistarvis nad nii kõvasti üksteisel kätt suruvad? Ei puhtsüdamlikku naeru ega sümpaatianatukest! Jahitakse ainult suurt aukraadi või kuulsat nime. „Minu pool käis see ja see, mina ise aga käisin selle ja selle pool,“ kiideldakse pärast… Mis elu see on? Mina ei taha seda. Mida ma sealt õpin, mida ma sealt leian?“

„Tead, Ilja?“ ütles Stolz. „Sa arutad nagu mõni vanaaja inimene: omaaegsetes raamatutes on see kõik kirjas. Siiski, ka see on hea: vähemalt sa arutad, ei maga. Noh, mis veel? Jätka!“

„Mis siin jätkata? Vaata ise: kellelgi pole värsket, tervet näojumet.“

„See on kliimast,“ tähendas Stolz vahele. „Sinu nägu on samuti roidunud, kuigi sina ei jookse ringi, vaid aina lamad.“

„Kellelgi pole selget, rahulikku pilku,“ jätkas Oblomov. „Kõiki on nakatanud mingi piinav mure või tusk, kõik otsivad haiglaselt midagi. Ja kui see oleks veel tõe pärast või enese ja teiste õnne pärast — ei, näod kahvatavad sellepärast, et seltsimees on elus ette jõudnud. Ühel on mureks: peab homme ametiasutusse minema, asi venib juba viiendat aastat, vastane pool kipub võitu saama, ja nõnda haub ta viis aastat peas ühtainust mõtet, ühtainust soovi: teist jalust maha lüüa ja tema langusele oma heakäekäiku rajada. Viis aastat käia, istuda ja õhata kuskil vastuvõtutoas — see on siis elu paleus ja eesmärk! Teine piinleb sellepärast, et peab iga päev ametis käima ja seal kella viieni istuma, kuna kolmas ohkab sügavalt, sest temal pole niisugust õnne kuskilt võtta…“

„Sa oled mõttetark, Ilja,“ ütles Stolz. „Kõik muretsevad, ainult sinule pole midagi vaja!“

„Tead, see kollase näoga ja prillidega härra,“ jätkas Oblomov, „usutles mind, kas ma olen lugenud selle ja selle


168