„Ma katsusin omal ajal, ei saanud, ja — milleks seda enam? Stiimulit ei leia, hing ei kipu kuhugi, mõistus magab rahulikult,“ lõpetas Oblomov vaevu märgatava kibedusega selle teema. „Jätame selle jutu… Ütle parem, kust sa tuled!“
„Kiievist. Paari nädala pärast sõidan välismaale. Tule kaasa…“
„Hea küll, võiks ka…“ arvas Oblomov.
„Siis istu, kirjuta palvekiri valmis, homme annad sisse…“
„Juba homme!“ hüüdis Oblomov üllatatult. „Mis kiiret neil sellega on, just nagu ajaks keegi taga! Mõtleme, arutame, eks siis näe, mis saab! Esiotsa sõidaks ehk külasse ja siis… pärast — välismaale!“
„Miks siis pärast? Arst käskis ju ka! Kõigepealt võta rasv ja ülearune kehakaal maha, küllap siis ka hingeuni kaob. Nii keha kui ka hing vajavad võimlemist.“
„Ei, Andrei, see kõik väsitab mind: mu tervis on ju läbi. Ei, las ma jään parem siia, sõida üksi…“
Stolz vaatas lamavat Oblomovit ja Oblomov vaatas teda.
Stolz kõngutas pead, Oblomov ohkas.
„Sa ei viitsi vist eladagi?“ küsis Stolz.
„Nojah, ka see on tõsi: ei viitsi, Andrei…“
Andrei veeretas peas küsimust, millega teist hella kohta torgata ja kus see hell koht asub, kusjuures ta ise vaikides lamajat silmitses, kuni ta viimaks naerma pahvatas.
„Miks sul ühes jalas on linane sukk ja teises puuvillane?“ küsis ta äkki, osutades Oblomovi jalgu. „Ja särk on sul pahempidi seljas!“
Oblomov vaatas oma jalgu, siis särki.
„Tõepoolest,“ tunnistas ta siis häbelikult. „See Zahhar on mul nuhtluseks kaelas! Kui sa teaksid, kuidas ta mind ära on tüüdanud! Vaidleb vastu, käitub jämedalt, ja tööst pole juttugi!“
„Oh, Ilja, Ilja!“ ütles Stolz. „Ei, mina sind niiviisi siia ei jäta. Nädala pärast ei tunne sa end äragi. Juba täna õhtul annan ma sulle täpselt teada, mida ma kavatsen sinu ja enesega peale hakata, nüüd aga pane riidesse! Oot-oot, ma raputan sind natuke! Zahhar!“ hüüdis ta. „Ilja Iljitš riidesse!“
„Kuhu nüüd, heldeke, pea kinni! Kohe tulevad Tarantjev ja Aleksejev siia lõunale. Ja siis tahtsid nad…“
„Zahhar,“ ütles Stolz, Oblomovit ära kuulamata, „aita ta riidesse!“
164
