Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/159

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

III

„Tere, Ilja! Mis rõõm sind jälle näha! Noh, kuidas käsi käib? Oled terve?“ küsis Stolz.

„Oh ei, vennas, tervis on paha,“ vastas Oblomov ohates. „Kus ma’s terve olen!“

„Mis siis on, oled haige?“ küsis Stolz hoolitsevalt.

„Odraivad teevad häda: mineval nädalal sain ühest paremas silmas lahti, nüüd on jälle teine.“

Stolz hakkas naerma.

„Ainult need?“ küsis ta. „Need on sul magamisest.“

„Kus siis ainult need! Peale selle piinavad kõrvetised. Oleksid sa kuulnud, mis arst täna ütles! Ütles, et „minge välismaale, muidu on asi halb, muidu võib rabandus tulla“.“

„Ja sina?“

„Ei mina lähe.“

„Miks?“

„Armas jumal! Kuula ometi, mis ta kõik rääkis: ma pean kuskil mäe otsas elama, Egiptusse või Ameerikasse sõitma…“

„Mis siis?“ ütles Stolz külmavereliselt. „Egiptusse jõuab kahe, Ameerikasse kolme nädalaga.“

„Ka sina, Andrei! Oli veel ükski mõistlik mees, ja nüüd on ka see aru kaotanud. Kes sõidab Egiptusse või Ameerikasse? Inglased: issand jumal on nad kord niisuguseks loonud; ja neil pole kodus ruumigi elada. Aga kes meist sinna sõidab? Mõni püstihull, kes oma elust ei hooli.“

„No tõesti, see nüüd mõni kangelastegu: istud tõlda või laevale, hingad värsket õhku, vaatad võõraid maid, linnu, eluolu, igasuguseid imeasju… Oh, sind küll! Aga ütle parem, kuidas su asjad muidu on, mis Oblomovkas tehakse?“

„Ah!“ ütles Oblomov ja lõi käega.

„Mis siis on?“

„Mis on… Elu käib pinna peale!“

„Jumalale tänu!“ ütles Stolz.

„Ah jumalale tänu? Kui see elu veel peadki silitaks, aga ta tikub suisa kallale nagu löömamehed vagurale koolipoisile: kord näpistab selja tagant, kord tormab otse peale ja viskab liiva näkku… Lihtsalt kole!“

„Sa oledki juba liiga vagur. Mis siis juhtunud on?“ küsis Stolz.

„Kaks õnnetust.“

„Ja mis need on?“


160