ja õli on veel küll. Sul on hea haridus: sinu ees on kõik teed lahti, võid teenistusse astuda, äri ajada, kas või luuletada, — ma ei tea, mis sa valid, milleks sul kõige rohkem himu on…“
„Ma katsun, ehk saab kõike korraga teha,“ ütles Andrei.
Isa pahvatas valjusti naerma ja patsas pojale nii kõvasti vastu õlga, et see oleks hobuselegi liiga teinud. Aga Andrei ei teinud asjagi.
„Noh, aga kui oskus napib, kui sa ise õiget teed ei leia ja tahad aru pidada, nõu küsida, siis astu Reinholdi poole sisse: küll tema õpetab. Oo!“ lisas ta veel, tõstes kaks sõrme püsti ja vangutades pead, „tema… tema on… (ta tahtis kiita, kuid ei leidnud sõnu)… Meie tulime üheskoos Saksimaalt siia. Temal on neljakordne maja. Ma annan sulle aadressi…“
„Pole vaja, ära anna,“ vastas Andrei. „Küll ma lähen siis tema poole, kui mul endal on kord neljakordne maja, praegu aga ajan temata läbi.“
Uus õlalepatsutamine.
Andrei kargas hobuse selga. Sadula küljes rippus kaks pauna: ühes oli õliriidest keep, sealt vaatasid välja naelutatud tallaga paksust nahast saapad ja mõned Verhljovo lõuendist särgid — kõik isa soovil muretsetud ja kaasa võetud; teises paunas oli peenest kalevist sabakuub, karusmantel, tosin peenemaid särke ja kamassid, mis ema õpetuste mälestuseks Moskvast tellitud.
„Noh?“ ütles isa.
„Noh!“ vastas poeg.
„Nüüd on kõik?“ küsis isa.
„Nüüd on kõik!“ vastas poeg.
Vaikides vaatasid nad teineteisele otsa, nagu peaksid nad teineteisest läbi nägema.
Vahepeal oli kari uudishimulikke naabreid kogunenud ammuli sui vahtima, kuidas valitseja oma poega võõrsile saadab.
Isa ja poeg surusid teineteisel kätt. Andrei sõitis tubli sammuga minema.
„Kae kutsikat: mitte ainustki pisarat!“ rääkisid naabrid omavahel. „Näe, kaks varest istuvad aia peal ja kraaksuvad, mis jaksavad, ei see tähenda head — oodaku aga!“
„Mis tal varestest? Tema hulgub jaanipäeva eel öösitigi üksinda metsas: tema peale, vennas, ei hakka miski. Venelane, see ei pääseks terve nahaga!“
„See vana pagan ise on ka kena küll!“ tähendas üks ema.
154
