Kaugemale ta ei püüdnud, vaid pöördus kangekaelselt isatallu tagasi, leides, et peab tööle hakkama. Isa andis talle sada taalrit, uue reisipauna ja saatis ta nelja tuule poole.
Sest ajast saadik polnud Ivan Bogdanovitš enam oma isa ega isamaad näinud. Kuus aastat rändas ta Šveitsis ja Austrias, kahekümnendat aastat elas ta aga juba Venemaal ja õnnistas oma saatust.
Ta oli ise ülikoolis käinud ja arvas seepärast, et ka tema poeg peab ülikooli minema, kuigi see polnud saksa ülikool, kuigi vene ülikool pidi poja ellu tooma pöörde ja viima ta eemale neist rööbastest, mis isa oma mõttes talle oli planeerinud.
Planeeris ta aga üsna lihtsalt: võttis oma vanaisa elurööpad ning pikendas neid sirgjoones kuni oma tulevase pojapojani ja jäi rahule, aimamata, et Herzi variatsioonid, ema unistused ja jutustused, vürstilossi pildigalerii ja buduaar võivad saksa kitsad rööpad ajada nii laiaks teeks, nagu ta vanaisa, isa ja tema ise polnud osanud uneski näha.
Muide polnud ta antud juhul kitsarinnaline ega püüdnud oma ideed maksma panna; ta ainult ei mõistnud teistsugust eluteed oma pojale ette näha.
Pealegi ei muretsenud ta eriti selle pärast. Kui poeg ülikoolist koju tuli ja paar-kolm kuud kodus oli veetnud, ütles isa talle, et Verhljovos pole tal midagi peale hakata, et isegi Oblomov on Peterburi saadetud, nii et asugu temagi teele.
Miks pidi poeg Peterburi minema, miks ta ei võinud aidata Verhljovos mõisa valitseda, selle üle isa järele ei mõelnud; tal oli ainult meeles, et kui tema ise kord õppimise lõpetas, saatis isa ta kohe kodunt minema.
Temagi saatis oma poja kodunt ära — niisugune oli saksa viis. Poisi ema oli juba surnud ja nõnda polnud enam kedagi vastu rääkimas.
Ärasõidupäeval andis Ivan Bogdanovitš pojale sada rubla paberrahas.
„Sõidad ratsa kubermangulinna,“ ütles ta, „seal saad Kalinnikovi käest kolmsada viiskümmend rubla ja jätad hobuse talle. Kui teda ei ole, siis müü hobune ära, seal on varsti laat: saad igaühe käest vähemalt nelisada. Moskva sõit läheb nelikümmend rubla maksma, sealt Peterburi — seitsekümmend viis rubla; järele jääb veel küllalt. Edasi tee, mis tahad. Sa oled ajanud minuga ühes asju ja tead, et mul on omajagu kapitali; aga enne minu surma ära seda arvesta, ja ma elan vähemasti kakskümmend aastat veel, kui just kivi mulle kusagilt pähe ei kuku. Lamp põleb alles heledasti
153
