Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/151

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Selle-eest oli majas peale vürsti ja tema proua veel terve rõõmus, vallatu maailm, kus Andrjuša oma roheliste lapsesilmadega nägi korraga kolme-nelja kihti, jälgis terase mõistusega ja alateadlikult ahne huviga seda tüüpiderohket seltskonda just nagu näokattepeo mitmekesiseid kujusid.

Seal olid vürstid Pierre ja Michel, kellest esimene seletas Andrjušale kohe, kuidas kõlab ratsa- ja jalaväe loenduse signaal, missugused saablid ja kannused on husaaridel ja missugused tragunitel, mis karva hobused on ühes või teises polgus ja kuhu peab pärast õppimist teenima minema, et ennast mitte kompromiteerida.

Seevastu teine, Michel, pani Andrjuša kohe enda vastu seisma, niipea kui ta temaga tuttavaks sai, ja hakkas rusikatega imelikke vigureid tegema, tabades Andrjušat kord vastu nina, kord kõhtu, ja seletades ise, et see olevat inglise poks.

Tuginedes ainult maapoisi värskele jõule, oma käemusklitele, lõi Andrjuša tal paari päeva pärast nina veriseks nii inglise kui ka vene moodi, ilma mingi teadusliku selgituseta, ja sai mõlema vürsti silmis autoriteediks.

Seal oli veel kaks vürstipreilit, ühe-kaheteistkümneaastased, pikad, sihvakad, toredasti riides; need ei rääkinud kellegagi, ei teretanud kedagi ja kartsid külarahvast.

Neil oli koolipreili, m-lle Ernestine, kes käis Andrjuša ema juures kohvi joomas ja õpetas teda pojale lokke keerama. Ta pani vahel poisi pea oma sülle ja keeras paberist lokirullid sisse, nii et peanahk oli hell, võttis siis ta näo oma valgete käte vahele ja suudles üpris hellalt.

Oli veel sakslane, kes treis tubakatoose ja puunööpe, siis veel muusikaõpetaja, kes oli ühest pühapäevast teiseni maani täis, ja siis veel terve trobikond toatüdrukuid ning lõpuks kari koeri ja kutsikaid.

Kõik nad täitsid mõisa ja küla müra, kära, kisa, kolina ja muusikaga.

Ühelt poolt Oblomovka, teiselt poolt vürstiloss oma muretult laiutava härraseluga segunesid Andreis saksa algloomusega ning nõnda ei saanud temast ei tublit sakslast ega üldse mitte filistrit.

Andrjuša isa oli agronoom, tehnoloog ja õpetaja. Oma isa talus oli ta tegelikku põllupidamist õppinud, Saksimaa vabrikutes oli ta tehnoloogiaga tutvunud ja lähemas ülikoolis, kus oli ümmarguselt nelikümmend professorit, omandanud õiguse õpetada kõike seda, mida nelikümmend tarka meest talle mingil määral selgeks olid teinud.


152