rohelisi seemisnahka kindaid — kõiki neid tööelu jämedaid atribuute.
Pealegi õppis Andrjuša väga hästi ja isa pani ta oma väikeses kodukoolis järeleaitajaks.
Olgu see veel, aga ta määras pojale ka palga nagu käsitöölisele, päris saksa viisi järgi: kümme rubla kuus, mille kättesaamisel pidi raamatusse allkirja andma.
Ole mureta, hea ema: sinu poeg on kasvanud vene pinnases, mitte pürjeli lehmasarvedega ega veskikive ringiajavate kätega äripäevase rahva hulgas. Sealsamas lähedal on Oblomovka: seal on igavene püha! Seal püütakse tööst nagu ikkest eemale hoida; seal ei tõuse isand päikesetõusul ega käi vabrikutes rasvatud või õlitatud rataste ja vedrude vahel.
Ka Verhljovos seisab, kuigi enamasti tühjalt, kinniste ustega maja, kuhu vallatu poiss tihtilugu poeb, näeb seal suuri saale ja pikki galeriisid ning seintel tumedaid näopilte, millelt ei leia labast jumekust ega suuri karedaid käsi; seal näeb ta raugeid sinisilmi, puuderdatud juukseid, valgeid hellikuid nägusid, võlvjaid rindu, õrnu sinisoonelisi käsi õhkõrnades kätistes toetumas uhkelt mõõgapidemele; näeb hulganisti suursuguses hellitatuses kasutult möödunud inimpõlvi brokaadis, sametis ja pitsides.
Neilt nägudelt õpib ta tundma kuulsate aegade, lahingute ja nimede ajalugu; ta loeb sealt jutustust minevikust, ja mitte niisugust, nagu isa oli piipu popsides ja sülitades sajal korral talle jutustanud Saksimaa elust, mis möödus kaalika- ja kartulipõllul, turu ja peenramaa vahet käies…
Kord kolme aasta tagant oli see loss rahvast täis, siis kees seal elu, peeti pidusid ja balle; ööd läbi särasid pikkades galeriides tuled.
Siis olid vürst ja ta proua kogu perega siin: vürst oli hall vanamees, nägu koltunud kui pärgament, pungis silmad tuhmid, kõrge otsaesine juustest paljas, kolm autähte rinnas, sametsaapad jalas, tubakatoos kullast, kepinupp puhas rubiin; vürstinna oli ilu, kasvu ja tüseduse poolest ühteviisi suursugune naine, kellele polnud vististi keegi elus lähenenud, et teda kallistada või suudelda, ka vürst mitte, ehk neil küll oli viis last.
Ta oli nagu kõrgemast maailmast, kust ta kord iga kolme aasta tagant alla astus; ta ei rääkinud kellegagi ega käinud kusagil võõrsil, istus vaid kolme vanaeidega rohelises nurgatoas või läks jalgsi läbi aia võlvialust käiku mööda kirikusse jumalateenistusele, kus ta sirmi taga toolil aset võttis.
151
