Ei tea, kaua ta veel selles nõutuses oleks lebanud, kui esikust poleks kostnud kellahelinat.
„Juba tuleb keegi!“ ütles Oblomov ja tõmbas öökuue ümber. „Ja mina pole veel tõusnudki — kus selle häbi ots! Kes see võiks nii vara tulla?“
Ja lebama jäädes vahtis ta uudishimulikult ukse poole.
II
Sisse astus umbes kahekümne viie aastane õitsva tervisega, naervate palete, silmade ja suuga noormees. Teda vaadates hakkas lausa kade meel.
Ta soeng ja rõivastus oli laitmatu, näo, pesu, kinnaste ja sabakuue värskus silmipimestav. Üle vesti käis elegantne kett, mille küljes rippus hulk tillukesi ripatseid. Ta võttis taskust üpris peene batisträtiku, hingas sisse idamaist aroomi, pühkis siis rätikuga hooletult üle näo, üle klantsiva kübara ja lõi lakksaabastelt tolmu maha.
„Oo, Volkov, tere!“ ütles Ilja Iljitš.
„Tere, Oblomov,“ ütles hiilgav härra tema juurde astudes.
„Ärge tulge, ärge tulge ligi, teist õhkab külma,“ ütles Oblomov.
„Oo, hellitatud sübariit!“ ütles Volkov ja otsis paika, kuhu kübarat panna, kuid nähes kõikjal tolmu, ei pannud seda kuhugi; ta lükkas sabakuue hõlmad laiali, et istet võtta, aga jäi pilku tugitoolile heites siiski seisma.
„Te pole veel üles tõusnudki! Mis öökuub see teil seljas on? Niisuguseid ei kanta enam ammu!“ häbistas ta Oblomovit.
„See pole öökuub, vaid halatt,“ ütles Oblomov ja mässis laiad hõlmad mõnusalt ümber keha.
„Olete ikka terve?“ küsis Volkov.
„Mis terve!“ vastas Oblomov haigutades. „Tervis on kehv! Vererõhk teeb vaeva. Ja kuidas teie käsi käib?“
„Minul? Pole viga: tervis ja tuju on hea — väga hea!“ lisas noormees tunderõhuga.
„Kust te nii vara tulete?“ küsis Oblomov.
„Rätsepa juurest. Vaadake, kuidas sabakuub istub,“ ütles Volkov end Oblomovi ees keerutades.
„Väga hästi! Hea maitsega tehtud,“ kiitis Ilja Iljitš. „Ainult miks ta tagant nii lai on?“
„See on ratsakuub — ratsasõiduks.“
„Ahah! Või nii! Kas te siis ratsutate?“
16
