Väravad paiskusid lahti ja aeda tungis kari külamehi, -naisi ja -poisse. Toodigi Andrei koju, aga missuguses seisukorras: paljajalu, rõivad lõhki, nina kas endal või mõnel teisel poisil verine.
Murega nägi ema, kuidas Andrei päevad läbi kodunt ära oli, ja kui poleks olnud isa otsest keeldu, siis oleks ema poissi aina käekõrval hoidnud.
Ema pesi poja puhtaks, andis talle uue pesu ja terved rõivad, ning pool päeva oli Andrjuša puhas ja korralik poiss, kuid õhtuks, vahel vastu hommikutki, tõi mõni võõras ta jälle äratundmatuna, mustana ja sasituna koju; mõnikord tuli ta talupoegade heinakoorma otsas, mõnikord noodapuntral magavana kalameeste lootsikus.
Emal oli nutt varuks, aga isa ei teinud teist nägugi, naeris veel pealegi.
„Tubli poiss, tast saab tubli poiss!“ ütles ta mõnikord.
„Jumal halasta, Ivan Bogdanõtš,“ kaebas ema, „ei möödu päevagi, kus ta mõne muhuga ei tuleks, paari päeva eest oli ninagi verine.“
„Mis poiss see on, kes pole kordagi enesel või teistel nina veriseks löönud?“ ütles isa naerdes.
Ema nuttis, mis ta nuttis, siis istus klaveri ette ja otsis Herzi mängides unustust: ükshaaval tilkus pisaraid klahvidele. Kuid siis tuli Andrjuša ise või kellegi tooduna koju; ta hakkas nii söakalt ja elavalt jutustama, et ajas emagi naerma. Ja kui arukas ta oli! Varsti luges ta „Telemachost“ nii hästi nagu ema ja mängis emaga neljal käel klaverit.
Kord oli poiss nädal aega kadunud: ema tahtis silmad peast nutta, aga isa ei teinud teist nägugi, jalutas aias ja tõmbas piipu.
„Kui Oblomovi poeg ära kaoks,“ ütles ta naisele, kes palus tal poega otsima minna, „siis ajaksin ma kogu küla ja politsei jalule, aga Andrei tuleb ise. Oh, ta on tubli poiss!“
Järgmisel päeval leitigi Andrei oma voodist üpris rahulikult magamast, voodi all aga olid teab kelle püss, nael püssirohtu ja haavleid.
„Kus sa ometi olid? Kust sa püssi said?“ päris ema. „Miks sa ei vasta?“
„Niisama,“ oli ainus vastus.
Isa küsis, kas tal on saksakeelne tõlge Cornelius Neposest valmis.
„Ei ole,“ vastas poeg.
148
