„No kuule, ole nüüd hea ja ära sega,“ ütles Oblomov manitseval toonil ning avas silmad.
„Jah, aga kui ma nii hää olen, siis saan pärast teie käest pahandada, et ma teid üles ei ajand…“
„Oh jumal küll! Mis inimene sa oled!“ ütles Oblomov. „Las ma tukun minut aega veel! Mis see üks minut loeb! Ma tean ise…“
Ilja Iljitš jäi vait, sest uni võttis korrapealt võimust.
„Muud ei ole, kui et saaks aga põõnutada!“ ütles Zahhar, olles kindel, et härra ei kuule. „Lamab kui puupakk! Milleks sa siia jumala maailma oled sündind? Tõuse ometi üles, kui sulle öeldakse!…“ möiratas ta peaaegu.
„Mis? Mis?“ küsis Oblomov ähvardavalt ja kergitas pead.
„Ma ütlesin, et miks te ometi ei tõuse, härra,“ teatas Zahhar nüüd mahedalt.
„Ei, kuidas sa seda ütlesid, mis? Kuidas sa julged niimoodi rääkida, mis?“
„Kuidamoodi?“
„Nii jämedalt?“
„Te kuulsite seda unes… jumala eest, see oli unes…“
„Sa arvad, et ma magan? Ma ei maga, ma kuulen kõik…“
Aga samas uinus ta juba uuesti.
„Oeh,“ ütles Zahhar meeleheitel. „Oh, seda häda! Mis sa lamad nagu nott? Paha pääle vaadatagi! No näete nüüd, hääd inimesed!… Ptüi!… Tõuske üles, tõuske üles!“ ütles ta siis äkki kohkunud häälel. „Ilja Iljitš! Vaadake, mis meie ümber sünnib…“
Oblomov tõstis ruttu pead, vaatas ringi ja langes sügava ohkega uuesti pikali.
„Jäta mind rahule!“ ütles ta mõjukal toonil. „Ma andsin sulle käsu mind äratada, aga nüüd ma võtan selle käsu tagasi, kas kuuled? Ma ärkan, millal ma ise tahan.“
Mõnikord jättiski Zahhar ta sel puhul rahule, öeldes: „Noh, põõna, kurat võtaks!“ Aga teinekord ei jätnud ta oma jonni ja ei jätnud ka nüüd.
„Tõuske üles, tõuske ometi!“ karjus ta täiest kõrist ja haaras ühe käega härral varrukast, teisega hõlmast kinni. Oblomov kargas sedamaid jalule ja tormas Zahharile kallale.
„Oota, küll ma sulle näitan, mis tähendab härra rahu rikkuda, kui härra tahab magada!“ ütles ta.
Zahhar andis päkkadele valu; kuid juba kolmandal sammul lahtus Oblomovi uneuim; ta hakkas ringutama ja haigutama.
„Anna… kalja,“ ütles ta haigutuste vahele.
145
