itskid, hullemad kui sakslased!“ ütles ta. „Ma tean väga hästi, kes teie vanaisa oli: poesell täiturul! Eile õhtul tulid teie juurest külalised välja, ma vaatasin: sulide kamp on kokku tulnud; hale vaadata! Ja ema müüs tal kah täiturul varastud ja pruugitud riidekraami!“
„Aitab, aitab juba!“ püüdis kojamees teda vaigistada.
„Jah,“ ütles Zahhar. „Minu härra on, jumalale tänu, põline mõisnik, tema sõbrad on kindralid, krahvid ja vürstid. Ja igat krahvi ta ei lasegi oma lauda sööma: mõni tuleb ja konutab asjata eestoas… Ja igasugused kirjamehed käivad…“
„Mis kirjamehed need on, kuule, vennas?“ küsis kojamees, et tüli lõpetada. „Kas ametimehed või muud niisukesed?“
„Ei, need on niisukesed härrad, kes ise kõik välja mõtlevad, mis neil vaja on,“ seletas Zahhar.
„Ja miks nad siis teil käivad?“ küsis kojamees.
„Miks… Üks küsib piipu, teine šerrit,“ ütles Zahhar ja jäi vait, märgates, et peaaegu kõik muigavad.
„Aga teie olete kõik lontrused, niipalju kui teid siin on!“ pahvatas ta, lastes oma küljeti-pilgul üle koosolijate libiseda. „Võõraid rõivaid käristama! Ma lähen ütlen härrale ära,“ lisas ta ja läks ruttu ukse poole.
„Jäta ometi! Oota! Pea kinni!“ hüüdis kojamees. „Zahhar Trofimõtš, lähme parem õllepoodi, no tule, lähme…“
Zahhar jäi seisma, keeras kähku tagasi ja tormas kojamehe poole vaatamata uulitsale. Nõnda, kellegi poole silmi tõstmata, läks ta üle uulitsa õllepoe ukseni; alles seal vaatas ta tagasi, heitis kogu kambale tusase pilgu, viipas veel tusasemalt käega, et teised talle järele tuleksid, ning astus uksest sisse.
Teised läksid laiali: kes õllepoodi, kes koju; ainult too teener jäi üksi paigale.
„Mõni häda nüüd, kui ta ka härrale ütleb,“ arutles ta flegmaatiliselt omaette ja avas aeglaselt tubakakarbi. „Tal on hea härra, nagu kõigest näha, ainult sõimab! Mis sest on, las sõimab! Aga mõni teine, vaatab, vaatab — ja kohe karvu kinni…“
143
