et: „mürgine“. No kuidas ta sihukesi sõnu suust välja saab!…“
„Noh, mis sest siis on?“ küsis jälle see endine teener. „Kui sõimab, siis jumal tänatud, annaks issand talle tervit!… Aga kui ta kogu aeg vait on… sa lähed mööda, tema vaatab, vaatab — ja korraga on sul karvust kinni, nagu see, kelle juures mina kord teenisin. Aga mis siis viga, kui ainult sõimab…“
„Ja paras sulle,“ kähvas Zahhar tigedalt, vihastades palumata vastuvaidlemise üle, „mina teeksin sulle hullemini tuupi.“
„Mis „kiilaspäiseks“ ta teid sõimab, Zahhar Trofimõtš?“ küsis viieteistkümneaastane kasakariietes poiss. „Kiilaspäiseks kuradiks või?“
Zahhar pööras pikkamisi pea küsija poole ja peatas oma tuhmi pilgu poisi näol.
„Vaata ette,“ ütles ta siis teravalt. „Nii noor, vennas, ja nii ninakas! Mina ei hooli, et sa kindralit teenid: mina võtan tukast kinni! Kebi kaugemale!“
Kasakas astus paar sammu eemale, jäi seisma ja vahtis muiates Zahhari.
„Mis sa veel irvitad?“ kähises Zahhar tulises vihas. „Oota-oota, küll ma teen sulle uued kõrvaluugid, eks siis näe, kas sa veel irvitad!“
Sel silmapilgul jooksis paraaduksest välja hiigelkasvu toapoiss, akselbantidega livreefraki hõlmad eest lahti ja kamassid jalas. Ta astus kasaka ette, andis talle vastu kõrvu ja nimetas teda siis lollpeaks.
„Mis see tähendab, Matvei Mosseitš, mis eest?“ küsis häbistatud poiss kohmetult, pilgutades kramplikult silmi ja surudes kätt vastu palet.
„Ah sa hakkad veel suud pruukima?“ vastas toapoiss. „Mina otsin sind terves majas taga, ja sina vahid siin!“
Ta võttis poisil ühe käega juustest kinni, surus tal pea maha ja andis talle teise käe rusikaga parajate vaheaegade järel kolm ühetugevust hoopi vastu kaela.
„Härra helistas viis korda!“ lisas ta moraalilugemise korras juurde. „Ja mina saan sinu, kutsika pärast sõimata! Kasi!“
Ta viipas käskivalt trepi poole. Poiss jäi veel arusaamatuses natukeseks seisma, pilgutas paar korda silmi, vaatas toapoisile otsa, kuid nähes, et sellelt midagi muud loota ei ole kui karistuse kordamist, raputas ta oma juuksetutti ja läks nagu vettekastetu trepi poole.
140
