Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/138

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

guse tubakakarbi lahti: peale Zahhari sirutusid kõigi käed tubakat võtma. Algas üldine nuuskamine, aevastamine ja sülitamine. „See on hea, kui sõimab,“ jätkas see teener. „Mida rohkem sõimab, seda parem: siis vähemalt ei peksa, kui sõimab. Aga mina olen kord ühe juures olnud: sa ei teagi veel mispärast, — juba on ta sul karvus kinni!“

Zahhar ootas põlgliku näoga, kunas teine oma jutu lõpetab, ja jätkas siis kutsari poole pöördudes:

„Teotab inimest asja ees, teist taga, see põle tema käes midagi!“

„Ei saa tema tahtmist või?“ küsis kojamees.

„Uuhh!“ kähises Zahhar vastuseks ja pigistas silmad kinni. „Mitte ei saa, päris häda kohe! Ei kõlba see ega kõlba teine, ei mõista sa käia, ei mõista sa midagi tuua, kõik lõhud ära, ei puhasta, varastad, pistad kõik nahka… Ptüi, pagan võtaks!… Täna hüppas jälle pääle: häbi kuulata! Ja mille eest? Mineva nädali sees jäi tükk juustu järele — häbi oleks nisukest raasu koeralegi visata, aga ei, inimene ei tohi seda ära süüa! Küsis — muidugi „ei ole söönd“, ja kus siis hakkas: „Sind tuleks üles puua, kuuma tõrva sees keeta, tuliste pihtidega näpistada; sind tuleks teibasse ajada!“ Ja ise tükib muudkui kallale, muudkui tükib… Mis te ütlete selle kohta, vennikesed? Paari päeva eest kõrvetasin ma tal jala keeva veega ära — pagan teab, kuidas see juhtus, — no küll karjus! Ja kui ma põleks õigel ajal eemale karand, ma oleks rusikaga otse rinnaauku saand… just sinna ta sihtis! Hirmsa tou oleks saand…“

Kutsar kõngutas pead ja kojamees ütles:

„Kae, kus käbe härra! Ei hellita!“

„Noh, kui sõimab, siis on tore mees,“ ütles see endine teener jälle flegmaatiliselt. „Mõni on hullem, ei sõima: vaatab, vaatab — ja äkki on sul karvus kinni, ja sa pole arugi saand, mis eest!“

„Ja ilmaaegu,“ ütles Zahhar, ilma et ta vahelerääkiva teenri sõnadest väljagi oleks teinud, „jalg põle küll veel praegastki ära paranend, määrib teist mingi sodiga, noh, ja las määrib!“

„Kange härra!“ ütles kojamees.

„Jumal hoia!“ jätkas Zahhar. „Lööb su veel viimaks maha, jumala eest, lööb inimese surnuks! Ja iga tühja asja pärast kipub sind sõimama kiilaspäiseks… ma ei hakka kõiki sõnu kordama. Täna mõtles siis uue sõna välja, ütles,


139