Kodused on kaotanud lootuse teda enam näha saada, teda peetakse kadunuks; kuid teda elusalt ja tervena nähes on vanemate rõõm kirjeldamatu. Tänatakse issandat; siis antakse poisile leedriõie- ja piparmünditeed juua, õhtul veel vaarmarjateed, ja hoitakse teda kolm päeva voodis — kui talle ometi oleks ainult üks asi kasuks: uus lumesõda…
X
Niipea kui Ilja Iljitši norin Zahhari kõrvu kostis, tuli ta kohe tasakesi, ilma kolistamata ahju pealt maha, astus kikivarbail kotta, keeras härra luku taha ja läks õueväravasse.
„Hoo! Zahhar Trofimõtš: tere-terekest! Pole teid tükk aega näinud,“ kostis läbisegi kutsarite, teenrite, naiste ja poiste suust.
„Kus teite härra on? Läks välja või?“ küsis kojamees.
„Põõnab,“ vastas Zahhar pilves näoga.
„Tohoh?“ küsis kutsar. „Oleks nagu varavõitu veel… Kas tervis on paha või?“
„Häh! Tervis paha! Tõmbas toru täis!“ ütles Zahhar niisugusel toonil, nagu oleks ta selles kindel, mis ta räägib. „Te ei usu? Üksipäini kallas poolteist pudelit madeirat hinge alla, kaks toopi taari veel otsa ja nüüd siis viskas end pikali.“
„Kae!“ ütles kutsar kadedalt.
„Mispuhul ta täna siis vinditama kukkus?“ küsis üks naine.
„Ei, Tatjana Ivanovna,“ vastas Zahhar, heites talle oma küljeti-pilgu, „mitte ainult täna: ta on üldse käest raisku läind… paha kohe rääkidagi!“
„Ju siis nagu minugi preilna,“ ohkas naine.
„Kas ta täna kuhugi sõidab ka, Tatjana Ivanovna?“ küsis kutsar. „Mul oleks vaja kuskil ära käia.“
„Kuhu ta enam läheb,“ vastas Tatjana. „Istub muudkui oma kallimaga, ja ei saa neil teineteise vahtimisest himu kord otsa.“
„See saks käib ka õite sagedasti teil,“ ütles kojamees, „õhtul tüütab kohe ära: kõik on juba ära läinud või koju tulnud — tema on ikka viimane, ja sõimab ka veel, et miks paraaduks lukus on… Hakkan mina tema pärast trepil vahti pidama!“
„Ta on igavene loll, teate!“ ütles Tatjana Ivanovna. „Teist niisugust annab otsida! Mis ta meie preilnale kõik kingib!
137
