veel magamistoa kapist vaatama. Aga kuidas sa mõtlesid kirja saata?“
„Postiga,“ vastas Ilja Ivanovitš.
„Ja mis see maksab?“
Oblomov võttis vana kalendri.
„Nelikümmend kopikat,“ ütles ta.
„Näed, nelikümmend kopikat nii tühise asja peale!“ leidis naine. „Parem ootame, ehk läheb mõni sinnapoole. Sa ütle talumeestele, las kuulavad linnas järele.“
„Jah, tõesti, nii on parem saata,“ nõustus Ilja Ivanovitš, ja kui ta oli sulge vastu lauda kraapinud, pistis ta selle tindipotti ning võttis prillid eest ära. „Jah, nii on parem,“ kordas ta. „Ega ta eest ära ei jookse, jõuab veel saata küll.“
Kes teab, kas Filipp Matvejevitš üldse oma eluajal seda retsepti sai.
Ilja Ivanovitš võttis mõnikord raamatugi kätte — talle oli ükskõik, mis raamat see on. Tal ei olnud sellest aimugi, et lugemine võib olla tõsine eluvajadus; tema pidas seda luksuseks, niisuguseks tegevuseks, milleta vabalt läbi saab, just nii, nagu võib ka pildi seinale riputada või riputamata jätta, nagu võib jalutama minna ja võib ka mitte minna: seepärast oligi talle üsna ükskõik, mis raamat talle näppu puutus; raamat oli tema meelest ainult meelelahutus, mis pidi aitama igavust peletada ja jõudeaega mööda saata.
„Pole tükil ajal enam raamatut lugenud,“ ütles ta või varieeris pisut seda ütlust, öeldes: „Loen õige natuke,“ — vahel aga märkas ta lihtsalt mööda minnes kadunud vennast jäänud väikest raamatuvirna ja võttis sealt hea õnne peale mõne välja. Kas puutus talle näppu Golikov või „Kõige uuem unenägude seletaja“, Heraskovi „Rossiaada“, Sumarokovi kurbmängud või tunamullused „Teatajad“ — kõike luges ta ühesuguse lõbuga, korrates aeg-ajalt lugemise vahele:
„Näe, mis tema välja ei mõtle! Assa rigu! Võtaks sind see ja teine!“
Need hüüatused käisid autorite kohta, kelle elukutsest ta mingil määral lugu ei pidanud; ennemini jagas ta seda peaaegu põlastavat suhtumist kirjanikesse, mida tundsid nende vastu vana aja inimesed. Tema meelest, nagu paljude teistegi meelest, oli kirjanik kindlasti veiderdaja, ringiulaja, joodik ja naljahammas — midagi tantsija taolist.
Mõnikord luges ta tunamulluseid ajalehti ka teistele ette või jutustas neile loetud sõnumeid.
„Haagist teatatakse,“ ütles ta, „et Tema Majesteet on oma
131
