Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/125

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Endiselt kostab ainult kellapendli tiksumist, Oblomovi samme ja niidi hammustamise naksakuid.

Äkki jääb Ilja Ivanovitš äreva näoga keset tuba seisma ja võtab endal ninaotsast kinni.

„Mis see on? Vaadake!“ ütleb ta. „Surmasõnumeid saame: mul sügeleb ninaots…“

„Issand jumal!“ ütleb ta naine käsi kokku lüües. „Kus see siis surmasõnum on, kui ninaots sügeleb! Kui ninajuur sügeleb, siis on surmasõnum. Oi, Ilja Ivanovitš, on sul aga mälu, jumal hoidku küll! Ütled viimati niimoodi teenijate või võõraste juuresolekul, teed häbi!“

„Aga mis see siis tähendab, kui ninaots sügeleb?“ küsib häbistatud Ilja Ivanovitš.

„Klaasipõhja vaatamist — joomist! Ja sul korraga: surmasõnumeid!“

„Ah, mul läheb segi!“ ütleb Ilja Ivanovitš. „Jõuad sa kõike meeles pidada: kord sügeleb ots, siis külje pealt, siis hoopis kulmu pealt…“

„Kui külje pealt sügeleb,“ võtab Pelageja Ivanovna sõna, „siis saab uudiseid; kui kulm sügeleb, tuleb pisaraid; kui otsaeest, saab tervisi: kui paremalt, siis meesterahvalt, kui vasakult, siis naisterahvalt; kõrvade sügelemine tähendab vihma, huulte sügelemine — suudlemist, vurrude sügelemine — külakosti saamist, küünarnuki sügelemine — uues kohas magamist, päkkade sügelemine — teekonda…“

„Tubli, tubli, Pelageja Ivanovna,“ ütleb Ilja Ivanovitš. „Siis veel, et kui või odavaks läheb, sügeleb kukal… või kuidas see oli…“

Naised hakkavad naerma ja omavahel sosistama; mõned mehed muigavad; on puhkemas uus naerulagin, kuid samal silmapilgul kostab toas midagi koera urina ja kassi kähina taolist, kui nad ärgitavad teineteise kallale karata. Kell hakkab lööma.

„Ehee! Kell on juba üheksa!“ ütleb Ilja Ivanovitš rõõmsa imestusega. „Vaata siis, ole lahke, ei pane tähelegi, kuidas aeg möödub. Hei, Vaska! Vanka, Motka!“

Ukse vahele ilmub kolm unist nägu.

„Miks te pole lauda katma hakanud?“ küsib Oblomov pahaselt imestades. „Et te ka härraste peale mõtleksite, seda ei ole! Noh, mis te vahite? Ruttu viina!“

„Näe, miks ninaots sügeles!“ ütleb Pelageja Ivanovna elavalt. „Saategi viina juua ja klaasi põhja vaadata!“

Pärast õhtusööki suudeldakse üksteist, lüüakse vastastikku


126