tarvilik asi ka oleks, ikka sünnib tema ostmine suure kahjutundega ning ainult sel juhul, kui kulu on tühine. Suuremaid kulusid saadavad ohked, halin ja kirumine.
Oblomovka elanikud on valmis ennemini igasugusest mugavusest ilma olema, nad on harjunud olemasolevat küllalt mugavaks pidama, et ainult mitte hakata raha raiskama.
Seepärast on sohva võõrastetoas ammuaega plekkinud, seepärast on Ilja Ivanõtši nahktool ainult nime poolest nahktool, kuna teda tegelikult peaks nimetama juba mererohu- või nöörtooliks: nahka leidub veel väike tükike seljatagusel, mujalt on ta juba viie aasta eest katki kulunud ja maha pudenenud; samal põhjusel logiseb ehk treppki ja värav on ripakil. Maksta aga millegi eest, olgu see või kõige tarvilikum asi, paugupealt kaks-, kolm- või viissada rubla tundub neile lausa enesetapmisena.
Kuuldes, et üks noor mõisnik siitsamast ligidalt olla enne pulmi Moskvasse sõitnud ja tosina särgi eest kolmsada rubla, saabaste eest kakskümmend viis ja vesti eest nelikümmend rubla maksnud, lõi vana Oblomov risti ette ning ütles kohkunult ja kiiruga, et „niisugune poiss peaks vangi viidama“.
Üldse on nad kurdid igasuguste majandusteaduslike tõdede suhtes, mis rõhutavad kapitali kiire ja elava ringlemise tarvidust, tootlikkuse suurendamist ja kaupade vahetust. Oma lihtsameelsuses saavad nad kapitalist ühelainsal viisil aru ja talitavad ka sedamööda: hoiavad kapitali laekas.
Võõrastetoa toolidel istuvad erinevates poosides ja nohisevad oma maja elanikud või igapäevased külalised.
Jutukaaslaste vahel valitseb enamasti sügav vaikus: iga päev saadakse üksteisega kokku; vaimsed varad on vastastikku ammendatud ja ammu teada, uudiseid väljastpoolt aga tuleb harva.
Vaikus; kostavad ainult Ilja Ivanovitši kodutehtud raskete saabaste sammud ja seinakella pendli tume tiksumine kellakapis; aeg-ajalt katkestab vaikust kerge naksak, millega Pelageja Ignatjevna või Nastasja Ivanovna niiti katki kaksab või hammustab.
Nõnda kulub mõnikord pool tundi; vahetevahel haigutab ehk mõni valjusti ja teeb suu ette ristimärgi, öeldes ise: „Issand, halasta!“
Tema eeskujul haigutab ka naaber, siis avab järgmine pikkamisi, nagu käsu peale suu, ja nõnda käib see nakkav mäng, mis kopsud õhuga täidab, kõigi suudest üle, mõnel pisaraidki silmist pitsitades.
122
