Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/117

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

silmas pidades, midagi vahele jätmata. Kuhu kedagi istuma panna, mida ja kuidas serveerida, keda kellegagi koos tseremooniale sõita lasta ja missuguseid endeid silmas pidada, — kõiges selles ei juhtunud Oblomovkas kellelgi vähematki eksitust.

Või ei osatud seal lapsi kasvatada? Tarvitses ainult vaadata, missuguseid roosasid ja priskeid Cupidosid siinsed emad süles hoidsid või käekõrval talutasid! Nad seisid selle eest hea, et lapsed oleksid paksud, valge nahaga ja terved.

Ennem oleksid nad kevadest lahti öelnud, teda üldse mitte vastu võtnud, kui jätnud tema tulekul linnusaiad küpsetamata. Miks oleksidki nad pidanud selle kombe unustama või täitmata jätma?

See oli kogu nende elu, kogu nende teadus, selles olid kõik nende kurbused ja rõõmud koos: seepärast ajasidki nad kõik muud mured eemale ega tundnud muid rõõme; elu kubises nendest paratamatutest ja igiaegsetest sündmustest, mis andsid ka nende mõistusele ja südamele ilmlõpmata toitu.

Põksuva südamega ootasid nad mõnda kombetalitust, pidu või tseremooniat, aga niipea kui inimene oli ära ristitud, mehele pandud või maha maetud, unustasid nad selle inimese ja tema saatuse, langedes endisse apaatsusse, millest neid äratas uus samalaadne sündmus: mõni nimepäev, pulmad vms.

Lapse sündimisel oli vanemate esimeseks mureks võimalikult täpselt ja täielikult kõik nõutud kombed ära täita, see tähendas ennekõike muidugi varrusid; alles siis algas tema eest hoolitsemine ja poputamine.

Ema tegi enesele ja hoidjale ülesandeks: kasvatada üles terve laps, hoida teda külma ilma, kurja silma ja teiste kahjulike asjade eest. Hoolega oldi selle eest väljas, et laps oleks ikka rõõmsas tujus ja sööks palju.

Niipea aga, kui poiss jalad alla sai, kui talle enam hoidjat vaja ei läinud, hiilis ema südamesse salajane soov pojale eluseltsilist leida, kes oleks samuti hästi terve ja priske.

Algas jällegi kõiksuguste kommete ja pidustuste aeg, mis lõppes pulmadega; see oli ühtlasi elu pidulikkuse haripunkt. Siis algas juba kordamine: laste sündimine, varrud, võõruspeod, kuni matused dekoratsiooni muutsid; aga mitte kauaks: ühed astusid teiste asemele, poistest said noormehed ja seega peigmehed, nad võtsid naise ning sigitasid endasarnaseid, ja nõnda voolas elu selle programmi järgi pideva


118