Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/111

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

pärimuse kütkesse. Puhtsüdamlikult vestis hoidja muinaslugu lollist Jemeljast — seda õelat ja kurikavalat satiiri meie esiisade pihta, aga võib ka olla, et meiegi pihta.

Kuigi täiskasvanud Ilja Iljitš pärast teada sai, et pole olemas mee- ega piimajõgesid ja pole ka häid nõidu, ja kuigi ta naeratades hoidja lugude üle nalja heitis, ei tulnud see naeratus päris südamest, seda saatis salajane ohe: muinasjutt oli tema peas eluga segi läinud ja alateadlikult kurvastas teda vahel, et muinasjutt pole elu ja elu pole muinasjutt.

Tahtmatult unistas ta Militrissa Kirbitjevnast, igatses sinna maale, kus pole muud teha kui niisama kõndida ja kus ei tunta muret ega kurbust; elulõpuni jäi ta südamesse soov ahju peal lesida, ennast teenimatult, muidusaadud rõivastega ehtida ja hea nõia kulul süüa.

Ka vana Oblomov ja tema isa olid kuulanud lapsepõlves neidsamu muinasjutte samas iidses šabloonis oma hoidjate ja passijate suust, nõnda ajast aega ja põlvest põlve.

Vahepeal aga maalib hoidja lapse vaimusilma ette hoopis teistsugust pilti.

Ta pajatab talle meie Achilleuste ja Odysseuste vägitegudest, vestab Muroma Ilja, Dobrõnja Nikititši ja Aljoša Popovitši vahvusest, räägib vägimees Polkanist ning jalamees Kaletšištšest, jutustab sellest, kuidas nad mööda Venemaad rändasid, võõrausuliste lõpmatuid väehulki maha tapsid ja kuidas nad käed lõid, kumb joob ühe hingega peekritäie rohelist viina ära, ilma et ta köhatakski; räägib veel õelatest röövlitest, uinuvatest kuningatütardest, kivistunud linnadest ja inimestest ning jõuab lõpuks meie kurjade vaimude, kalmuliste, imeelukate ja libahuntide juurde.

Homerose lihtsuse ja puhtsüdamlikkusega, samasuguse reljeefsusega ja üksikasjade tõetruudusega paneb ta lapse mällu ja fantaasiasse tallele vene elu „Iliase“, mille on loonud meie tundmatud Homerosed sel kaugel ajal, kus inimene veel elu ja looduse saladustest ega hädaohtudest jagu ei saanud, kus ta alles värises libahundi ja marduse ees ja kus ta läks olemasolevate hädade vastu abi otsima Aljoša Popovitšilt, kus õhus, vees, metsas ja väljadel sündisid veel imed.

Hirmus ja kindlusetu oli tolleaegse inimese elu; kardetav oli tal üle koduläve väljagi astuda: kas murrab metsaline, tapab röövel, riisub kuri tatarlane kõik, mis tal on; või kaob inimene teinekord jäljetult, ja keegi ei tea, kuhu.

Äkki ilmuvad taevamärgid, tulesambad ja -kerad; värskel kalmukääpal lööb tuluke leegitsema, metsas hulgub keegi


112