Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/108

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

giks langenud kärbse verd imeb, kuidas vaene ohver tema küüsis rabeleb ja piriseb. Lõpuks tapab poiss nii piinaja kui ohvri.

Siis ronib ta kraavi, kaevab maa seest mingisuguseid juuri, puhastab nad mullast, koorib ära ja sööb neid mõnuga, pidades neid paremaks kui ema antud õunu ja moosi.

Ta lipsab ka väravast välja: tahaks kaasikusse minna; see paistab nii lähedal olevat, et võiks vist viie minutiga sinna jõuda, ainult et mitte ringi, mööda teed, vaid otse, silmalt üle kraavi, aukude ja aedade; aga ta kardab: seal pidavat olema metshaldjaid, röövleid ja hirmsaid elukaid.

Ta tahaks ka jäärakusse joosta: see on ainult viiskümmend sülda rohuaiast eemal; laps lippabki juba jääraku kaldale, tõmbab silmad pilukile, tahaks alla vaadata nagu tulemäe kraatrisse… kuid äkki tulevad talle meelde kõik jääraku kohta räägitud jutud ja hirmulood — hirm võtab võimust ja hingetult, poolsurnult lidub ta koju, väriseb tagantjärelegi, tormab hoidja juurde ja äratab ta üles.

Eideke võpatab virgeks, kohendab pearätti, lükkab sõrmega hallid juuksesalgud sinna alla ja teeb näo, nagu poleks ta üldse maganud, vaatab umbusklikult Iljušale otsa, siis härrastemaja akende poole ja hakkab värisevi käsi kõlksutama sukavardaid üksteise vastu, mis tal seni rüpes seisnud.

Vahepeal on kuumus kahanenud; looduses muutub kõik elavamaks; päike hakkab metsalatvadele lähenema.

Ka majast kaob vähehaaval vaikus: kusagil nurgas kriiksatab uks; kellegi sammud lähevad üle õue; heinalakas aevastab keegi.

Varsti toob teener köögist hiiglasuure samovari, mille raskus teda looka kisub. Tullakse kokku teed jooma; ühel on nägu loppi magatud ja silmad vesised; teisel on palgel ja meelekohal punane laik; kolmas räägib unisest peast võõra häälega. Kõik nohisevad, ohkavad, haigutavad, kratsivad pead, sirutavad tuimaks jäänud liikmeid, hakates alles pikapeale meelt märkama.

Lõunasöögist ja magamisest on kõigil kohutav janu. Kurk kõrbeb janust; juuakse kuni kaksteist tassitäit teed ära, aga see ei aita: kuuldub ohkamist ja ägamist; võetakse abiks paluka- või pirnivesi ja kali, mõned võtavad isegi arstirohtu, et kurgukuivust leevendada.

Kõik püüavad janust nagu mõnest issanda karistusest vabaneda; kõik heitlevad, piinlevad nagu rändajate karavan kusagil Araabia kõrbes, kes ei leia ega leia oaasi.

Laps on siinsamas, ema kõrval; ta vahib veidraid nägusid


109