„Lähme ära,“ ütlesid mõned, „tõsijutt, lähme ära; mis meil temaga tegemist, ega ta me onu põle! Tea mis häda kaela toob!“
Ja nõnda läksidki kõik tagasi külla, kus nad vanaättidele seletasid, et seal lamab üks võõras mees, ei räägi sõnagi, jumal seda teab, mis ta on…
„Kui võõras, siis ärge puttuge!“ ütlesid ätid, istudes lävel, käed põlvede vahel. „Las ta olla! Põleks pidand sinna minemagi!“
Niisugune oli see kant, kuhu uni oli Oblomovi kandnud.
Kolmest-neljast laialipillatud külast oli üks Sosnovka, teine Vavilovka, verst maad teineteisest eemal.
Sosnovka ja Vavilovka olid Oblomovite sugukonna pärusmaa ja seepärast nimetati neid koos ka Oblomovkaks.
Sosnovkas oli härrastemaja ja Oblomovite elukoht. Viis versta eemal seisis Verhljovo kirikuküla, mis oli millalgi samuti Oblomovitele kuulunud, kuid juba ammu müügi teel võõrastesse kätesse läinud — ühes siin-seal küla lähedal asuvate üksikute taludega.
Kirikuküla kuulus rikkale mõisnikule, kes kunagi jalga siiakanti ei tõstnud: mõisa valitsemine oli ühe sakslase hooleks.
Niisugune oleks selle nurga geograafiline ülevaade.
Ilja Iljitš ärkab hommikul oma väikeses voodis. Ta on alles seitsmeaastane. Ta meel on kerge ja rõõmus.
Kui kena punapõskne, paks poiss! Palged on punnis, nii et mõni teine võrukael, kes meelega nad punni puhub, ei saa enesele ometi niisuguseid.
Hoidja on oodanud tema ärkamist. Nüüd hakkab ta poisile sukki jalga ajama; poiss ei lase, mürab, vehib jalgadega; hoidja püüab neid ja mõlemad lagistavad naerda.
Viimaks läheb hoidjal korda teda püsti tõsta; ta peseb lapse näo puhtaks, soeb pea siledaks ja viib ta ema juurde.
Oblomov hakkas uneski rõõmust ja suurest armastusest värisema, nähes oma ammu surnud ema: kaks palavat pisarat pugesid magajal ripsmete vahelt palgele ja jäidki sinna.
Ema külvas ta kuumade suudlustega üle; siis vaatas ta ihaleval, hoolitseval pilgul, kas poja silmad pole ehk segased, küsis, ega kusagil valu ei ole, päris hoidjalt, kas poeg öösel rahulikult magas, kas ta vahepeal ärkas ka, kas viskles unes, ega ta tuline ei olnud. Pärast seda viis ta poja kättpidi pühapildi ette.
Seal pani ta poisi põlvili, võttis tal ühe käega ümbert kinni ja ütles talle palvesõnad ette.
102
