uni; kuid see kõik ei käi neile üle jõu, ei aja neil verd keema.
Viimase viie aasta jooksul pole mõnesajast hingest keegi ei vägivaldset ega loomulikku surma surnud.
Ja kui mõni vanaduse või parandamatu tõve tagajärjel lähebki igavesele unele, siis imestatakse seda erakordset sündmust tükk aega tagantjärele.
Aga seejuures ei pane siin keegi imeks, kui sepp Tarass end saunas peaaegu surnuks leilitas, nii et teised pidid teda külma veega uhtma.
Kuritegudest on moes üksnes herne-, porgandi- ja naerivargus; kord kadus küll kana ja kaks põrsast — sündmus, mis ajas kogu ümbruskonna kihevile, kuid see aeti lõpuks üksmeelselt puunõudevoori kaela, mis eelmisel päeval siitkaudu laadale oli sõitnud. Muidu on igasugused sündmused siin üpris haruldased.
Siiski, kord leiti külavärava tagant, silla juurest kraavist lamav mees, kes oli nähtavasti linna poole minevast artellist sinna maha jäänud.
Poisid märkasid teda kõige enne ja jooksid hirmuga külasse, rääkides mingisugusest koledast lohemaost või libahundist, kes kraavis lamavat, ja lisades juurde, et ta ajanud neid taga ja pidanud Kuska peaaegu ära sööma.
Julgemad mehed võtsid hangud ja kirved ning läksid terve trobikonnaga kraavi äärde.
„Mis te sinna otsite?“ keelasid vanad ätid. „On teil kaelakünnapud nii kõvad? Mis te tahate saada? Ärge puttuge: keegi ei aja teid sinna!“
Kuid mehed läksid ikkagi, jäid oma viiskümmend sülda „peletisest“ eemal seisma ja hakkasid teda mitut moodi hõikama: vastust ei tulnud; mehed seisid paigal, siis läksid pisut lähemale.
Kraavis lamas mees ja toetas pead mättale, tema kõrval oli kott ja kepp, mille külge oli seotud kaks paari viiske.
Mehed ei julgenud ligi astuda ega lamajat puudutada.
„Hei! Kuule, vennas!“ hüüdsid nad kordamööda, sügades endil kukalt ja selga. „Kes sa oled? Kuule! Mis sul siin tegemist on?“
Lamaja liigutas end, et pead tõsta, kuid ei suutnud: nähtavasti oli ta haige või väga jõuetu.
Keegi söandas teda peaaegu hanguga puudutada.
„Ära puttu, ära puttu!“ karjusid teised. „Kes teda teab, mis ta on: näh, ei vasta sõnagi; äkisti on mõni niuke… Ärge puttuge, poisid!“
101
